6. P±sar±sisuttavaººan±

272. Eva½ me sutanti p±sar±sisutta½. Tattha s±dhu maya½, ±vusoti ±y±cant± bhaºanti. Ete kira pañcasat± bhikkh³ janapadav±sino “dasabala½ passiss±m±”ti s±vatthi½ anuppatt±. Satthudassana½ pana etehi laddha½, dhammi½ katha½ na t±va suºanti. Te satthug±ravena “amh±ka½, bhante dhammakatha½ katheth±”ti vattu½ na sakkonti. Buddh± hi gar³ honti, ekac±riko s²ho migar±j± viya, pabhinnakuñjaro viya, phaºakata-±s²viso viya, mah±-aggikkhandho viya ca dur±sad± vuttampi ceta½–
“¾s²viso yath± ghoro, migar±j±va kesar²;
n±gova kuñjaro dant², eva½ buddh± dur±sad±”ti.
Eva½ dur±sada½ satth±ra½ te bhikkh³ saya½ y±citu½ asakkont± ±yasmanta½ ±nanda½ y±cam±n± “s±dhu maya½, ±vuso”ti ±ha½su.
Appeva n±m±ti api n±ma labheyy±tha. Kasm± pana thero te bhikkh³ “rammakassa br±hmaºassa assama½ upasaªkameyy±th±”ti ±ha? P±kaµakiriyat±ya. Dasabalassa hi kiriy± therassa p±kaµ± hoti; j±n±ti thero, “ajja satth± jetavane vasitv± pubb±r±me div±vih±ra½ karissati; ajja pubb±r±me vasitv± jetavane div±vih±ra½ karissati; ajja ekakova piº¹±ya pavisissati; ajja bhikkhusaªghaparivuto imasmi½ k±le janapadac±rika½ nikkhamissat²”ti. Ki½ panassa eva½ j±nanattha½ cetopariyañ±ºa½ atth²ti? Natthi. Anum±nabuddhiy± pana katakiriy±ya nayagg±hena j±n±ti. Yañhi divasa½ bhagav± jetavane vasitv± pubb±r±me div±vih±ra½ k±tuk±mo hoti, tad± sen±sanaparikkh±rabhaº¹±na½ paµis±man±k±ra½ dasseti, thero sammajjanisaªk±racha¹¹anak±d²ni paµis±meti. Pubb±r±me vasitv± jetavana½ div±vih±r±ya ±gamanak±lepi eseva nayo.
Yad± pana ekako piº¹±ya pavisituk±mo hoti, tad± p±tova sar²rapaµijaggana½ katv± gandhakuµi½ pavisitv± dv±ra½ pidh±ya phalasam±patti½ appetv± nis²dati. Thero “ajja bhagav± bodhaneyyabandhava½ disv± nisinno”ti t±ya saññ±ya ñatv± “ajja, ±vuso, bhagav± ekako pavisituk±mo, tumhe bhikkh±c±rasajj± hoth±”ti bhikkh³na½ sañña½ deti. Yad± pana bhikkhusaªghapariv±ro pavisituk±mo hoti, tad± gandhakuµidv±ra½ upa¹¹hapidahita½ katv± phalasam±patti½ appetv± nis²dati, thero t±ya saññ±ya ñatv± pattac²varaggahaºatth±ya bhikkh³na½ sañña½ deti. Yad± janapadac±rika½ nikkhamituk±mo hoti, tad± eka½ dve ±lope atireka½ bhuñjati, sabbak±la½ caªkamanañc±ruyha apar±para½ caªkamati, thero t±ya saññ±ya ñatv± “bhagav±, ±vuso, janapadac±rika½ carituk±mo, tumh±ka½ kattabba½ karoth±”ti bhikkh³na½ sañña½ deti.
Bhagav± paµhamabodhiya½ v²sati vass±ni anibaddhav±so ahosi, pacch± pañcav²sati vass±ni abbokiººa½ s±vatthi½yeva upaniss±ya vasanto ekadivase dve µh±n±ni paribhuñjati. Jetavane ratti½ vasitv± punadivase bhikkhusaªghaparivuto dakkhiºadv±rena s±vatthi½ piº¹±ya pavisitv± p±c²nadv±rena nikkhamitv± pubb±r±me div±vih±ra½ karoti. Pubb±r±me ratti½ vasitv± punadivase p±c²nadv±rena s±vatthi½ piº¹±ya pavisitv± dakkhiºadv±rena nikkhamitv± jetavane div±vih±ra½ karoti. Kasm±? Dvinna½ kul±na½ anukamp±ya. Manussattabh±ve µhitena hi an±thapiº¹ikena viya aññena kenaci, m±tug±mattabh±ve µhit±ya ca vis±kh±ya viya aññ±ya itthiy± tath±gata½ uddissa dhanaparicc±go kato n±ma natthi, tasm± bhagav± tesa½ anukamp±ya ekadivase im±ni dve µh±n±ni paribhuñjati. Tasmi½ pana divase jetavane vasi, tasm± thero– “ajja bhagav± s±vatthiya½ piº¹±ya caritv± s±yanhak±le gatt±ni parisiñcanatth±ya pubbakoµµhaka½ gamissati; ath±ha½ gatt±ni parisiñcitv± µhita½ bhagavanta½ y±citv± rammakassa br±hmaºassa assama½ gahetv± gamiss±mi. Evamime bhikkh³ bhagavato sammukh± labhissanti dhammakatha½ savan±y±”ti cintetv± te bhikkh³ evam±ha.
Mig±ram±tup±s±doti vis±kh±ya p±s±do. S± hi mig±rena seµµhin± m±tuµµh±ne µhapitatt± mig±ram±t±ti vuccati. Paµisall±n± vuµµhitoti tasmi½ kira p±s±de dvinna½ mah±s±vak±na½ sirigabbh±na½ majjhe bhagavato sirigabbho ahosi. Thero dv±ra½ vivaritv± antogabbha½ sammajjitv± m±l±kacavara½ n²haritv± mañcap²µha½ paññapetv± satthu sañña½ ad±si. Satth± sirigabbha½ pavisitv± dakkhiºena passena sato sampaj±no s²haseyya½ upagamma daratha½ paµippassambhetv± uµµh±ya phalasam±patti½ appetv± nis²ditv± s±yanhasamaye tato vuµµh±si. Ta½ sandh±ya vutta½ “paµisall±n± vuµµhito”ti.
Parisiñcitunti yo hi cuººamattik±d²hi gatt±ni ubbaµµento mallakamuµµh±d²hi v± gha½santo nh±yati, so nh±yat²ti vuccati. Yo tath± akatv± pakatiy±va nh±yati, so parisiñcat²ti vuccati. Bhagavatopi sar²re tath± haritabba½ rajojalla½ n±ma na upalimpati, utuggahaºattha½ pana bhagav± kevala½ udaka½ otarati. Ten±ha– “gatt±ni parisiñcitun”ti. Pubbakoµµhakoti p±c²nakoµµhako.
S±vatthiya½ kira vih±ro kad±ci mah± hoti kad±ci khuddako. Tath± hi so vipassissa bhagavato k±le yojaniko ahosi, sikhissa tig±vuto, vessabhussa a¹¹hayojaniko, kakusandhassa g±vutappam±ºo, koº±gamanassa a¹¹hag±vutappam±ºo, kassapassa v²sati-usabhappam±ºo, amh±ka½ bhagavato k±le aµµhakar²sappam±ºo j±to. Tampi nagara½ tassa vih±rassa kad±ci p±c²nato hoti, kad±ci dakkhiºato, kad±ci pacchimato, kad±ci uttarato. Jetavane gandhakuµiya½ pana catunna½ mañcap±d±na½ patiµµhitaµµh±na½ acalameva.
Catt±ri hi acalacetiyaµµh±n±ni n±ma mah±bodhipallaªkaµµh±na½ isipatane dhammacakkappavattanaµµh±na½ saªkassanagaradv±re devorohaºak±le sop±nassa patiµµhaµµh±na½ mañcap±daµµh±nanti. Aya½ pana pubbakoµµhako kassapadasabalassa v²sati-usabhavih±rak±le p±c²nadv±re koµµhako ahosi. So id±nipi pubbakoµµhakotveva paññ±yati. Kassapadasabalassa k±le aciravat² nagara½ parikkhipitv± sandam±n± pubbakoµµhaka½ patv± udakena bhinditv± mahanta½ udakarahada½ m±pesi samatittha½ anupubbagambh²ra½. Tattha eka½ rañño nh±natittha½, eka½ n±gar±na½, eka½ bhikkhusaªghassa, eka½ buddh±nanti eva½ p±µiyekk±ni nh±natitth±ni honti ramaº²y±ni vippakiººarajatapaµµasadisav±lik±ni. Iti bhagav± ±yasmat± ±nandena saddhi½ yena aya½ evar³po pubbakoµµhako tenupasaªkami gatt±ni parisiñcitu½ Ath±yasm± ±nando udakas±µika½ upanesi. Bhagav± rattadupaµµa½ apanetv± udakas±µika½ niv±sesi. Thero dupaµµena saddhi½ mah±c²vara½ attano hatthagatamak±si. Bhagav± udaka½ otari. Sahotaraºenevassa udake macchakacchap± sabbe suvaººavaºº± ahesu½. Yantan±lik±hi suvaººarasadh±r±nisiñcam±nak±lo viya suvaººapaµapas±raºak±lo viya ca ahosi. Atha bhagavato nh±navatta½ dassetv± nhatv± paccuttiººassa thero rattadupaµµa½ upanesi. Bhagav± ta½ niv±setv± vijjulat±sadisa½ k±yabandhana½ bandhitv± mah±c²vara½ antantena sa½haritv± padumagabbhasadisa½ katv± upan²ta½ dv²su kaººesu gahetv± aµµh±si. Tena vutta½– “pubbakoµµhake gatt±ni parisiñcitv± paccuttaritv± ekac²varo aµµh±s²”ti.
Eva½ µhitassa pana bhagavato sar²ra½ vikasitakamaluppalasara½ sabbap±liphulla½ p±ricchattaka½ t±r±mar²civikasita½ ca gaganatala½ siriy± avahasam±na½ viya virocittha. By±mappabh±parikkhepavil±sin² cassa dvatti½savaralakkhaºam±l± ganthetv± µhapit± dvatti½sacandam±l± viya, dvatti½sas³riyam±l± viya, paµip±µiy± µhapit± dvatti½sacakkavatti dvatti½sadevar±j± dvatti½samah±brahm±no viya ca ativiya virocittha, vaººabh³min±mes±. Evar³pesu µh±nesu buddh±na½ sar²ravaººa½ v± guºavaººa½ v± cuººiyapadehi v± g±th±hi v± atthañca upam±yo ca k±raº±ni ca ±haritv± paµibalena dhammakathikena p³retv± kathetu½ vaµµat²ti evar³pesu µh±nesu dhammakathikassa th±mo veditabbo.
273. Gatt±ni pubb±payam±noti pakatibh±va½ gamayam±no nirudak±ni kurum±no, sukkh±payam±noti attho. Sodakena gattena c²vara½ p±rupantassa hi c²vare kaººik± uµµhahanti, parikkh±rabhaº¹a½ dussati. Buddh±na½ pana sar²re rajojalla½ na upalimpati; padumapatte pakkhitta-udakabindu viya udaka½ vinivattetv± gacchati, eva½ santepi sikkh±g±ravat±ya bhagav±, “pabbajitavatta½ n±metan”ti mah±c²vara½ ubhosu kaººesu gahetv± purato k±ya½ paµicch±detv± aµµh±si. Tasmi½ khaºe thero cintesi– “bhagav± mah±c²vara½ p±rupitv± mig±ram±tup±s±da½ ±rabbha gaman±bhih±rato paµµh±ya dunnivattiyo bhavissati; buddh±nañhi adhipp±yakopana½ n±ma ekac±rikas²hassa gahaºattha½ hatthappas±raºa½ viya; pabhinnavarav±raºassa soº¹±ya par±masana½ viya; uggatejassa ±s²visassa g²v±ya gahaºa½ viya ca bh±riya½ hoti. Idheva rammakassa br±hmaºassa assamassa vaººa½ kathetv± tattha gamanatth±ya bhagavanta½ y±ciss±m²”ti. So tath± ak±si. Tena vutta½– “atha kho ±yasm± ±nando…pe… anukampa½ up±d±y±”ti.
Tattha anukampa½ up±d±y±ti bhagavato sammukh± dhammi½ katha½ soss±m±ti ta½ assama½ gat±na½ pañcanna½ bhikkhusat±na½ anukampa½ paµicca, tesu k±ruñña½ katv±ti attho. Dhammiy± kath±y±ti dasasu p±ramit±su aññatar±ya p±ramiy± ceva mah±bhinikkhamanassa ca vaººa½ kathayam±n± sannisinn± honti. ¾gamayam±noti olokayam±no. Aha½ buddhoti sahas± appavisitv± y±va s± kath± niµµh±ti, t±va aµµh±s²ti attho. Agga¼a½ ±koµes²ti agganakhena kav±µe sañña½ ad±si. Vivari½s³ti sota½ odahitv±va nisinnatt± taªkhaºa½yeva ±gantv± vivari½su.
Paññatte ±saneti buddhak±le kira yattha yattha ekopi bhikkhu viharati, sabbattha buddh±sana½ paññattameva hoti. Kasm±? Bhagav± kira attano santike kammaµµh±na½ gahetv± ph±sukaµµh±ne viharante manasi karoti “asuko mayha½ santike kammaµµh±na½ gahetv± gato, sakkhissati nu kho visesa½ nibbattetu½ no v±”ti. Atha na½ passati kammaµµh±na½ vissajjetv± akusalavitakke vitakkayam±na½, tato “kathañhi n±ma m±disassa satthu santike kammaµµh±na½ gahetv± viharanta½ ima½ kulaputta½ akusalavitakk± abhibhavitv± anamatagge vaµµadukkhe sa½s±ressant²”ti tassa anuggahattha½ tattheva att±na½ dassetv± ta½ kulaputta½ ovaditv± ±k±sa½ uppatitv± puna attano vasanaµµh±nameva gacchati. Atheva½ ovadiyam±n± te bhikkh³ cintayi½su– “satth± amh±ka½ mana½ j±nitv± ±gantv± amh±ka½ sam²pe µhita½yeva att±na½ dasseti; tasmi½ khaºe, ‘bhante, idha nis²datha, idha nis²dath±’ti ±sanapariyesana½ n±ma bh±ro”ti. Te ±sana½ paññapetv±va viharanti. Yassa p²µha½ atthi, so ta½ paññapeti. Yassa natthi, so mañca½ v± phalaka½ v± kaµµha½ v± p±s±ºa½ v± v±likapuñja½ v± paññapeti. Ta½ alabham±n± pur±ºapaºº±nipi saªka¹¹hitv± tattha pa½suk³la½ pattharitv± µhapenti. Idha pana pakatipaññattameva ±sana½ ahosi, ta½ sandh±ya vutta½– “paññatte ±sane nis²d²”ti.
K±ya nutth±ti katam±ya nu kath±ya sannisinn± bhavath±ti attho. “K±ya netth±”tipi p±¼i, tass± katam±ya nu etth±ti attho. “K±ya notth±”tipi p±¼i, tass±pi purimoyeva attho. Antar± kath±ti kammaµµh±namanasik±ra-uddesaparipucch±d²na½ antar± aññ± ek± kath±. Vippakat±ti mama ±gamanapaccay± apariniµµhit± sikha½ appatt±. Atha bhagav± anuppattoti atha etasmi½ k±le bhagav± ±gato. Dhamm² v± kath±ti dasakath±vatthunissit± v± dhamm² kath±. Ariyo v± tuºh²bh±voti ettha pana dutiyajjh±nampi ariyo tuºh²bh±vo m³lakammaµµh±nampi. Tasm± ta½ jh±na½ appetv± nisinnopi, m³lakammaµµh±na½ gahetv± nisinnopi bhikkhu ariyena tuºh²bh±vena nisinnoti veditabbo.