Aµµhame satt±he sakkena dev±namindena ±bhata½ dantakaµµhañca osadhahar²takañca kh±ditv± mukha½ dhovitv± cat³hi lokap±lehi upan²te paccagghe selamaye patte tapussabhallik±na½ piº¹ap±ta½ paribhuñjitv± puna pacc±gantv± ajap±lanigrodhe nisinnassa sabbabuddh±na½ ±ciººo aya½ vitakko udap±di. Tattha paº¹itoti paº¹iccena samann±gato. Viyattoti veyyattiyena samann±gato. Medh±v²ti µh±nuppattiy± paññ±ya samann±gato. Apparajakkhaj±tikoti sam±pattiy± vikkhambhitatt± nikkilesaj±tiko visuddhasatto. ¾j±nissat²ti sallakkhessati paµivijjhissati. ѱºañca pana meti mayhampi sabbaññutaññ±ºa½ uppajji. Bhagav± kira devat±ya kathiteneva niµµha½ agantv± sayampi sabbaññutaññ±ºena olokento ito sattamadivasamatthake k±la½ katv± ±kiñcaññ±yatane nibbattoti addasa. Ta½ sandh±y±ha– “ñ±ºañca pana me dassana½ udap±d²”ti. Mah±j±niyoti sattadivasabbhantare pattabbamaggaphalato parih²natt± mahat² j±ni ass±ti mah±j±niyo. Akkhaºe nibbattatt± gantv± desiyam±na½ dhammampissa sotu½ sotappas±do natthi, idha dhammadesanaµµh±na½ ±gamanap±d±pi natthi, eva½ mah±j±niyo j±toti dasseti. Abhidosak±laªkatoti a¹¹haratte k±laªkato. ѱºañca pana meti mayhampi sabbaññutaññ±ºa½ udap±di. Idh±pi kira bhagav± devat±ya vacanena sanniµµh±na½ akatv± sabbaññutaññ±ºena olokento “hiyyo a¹¹haratte k±laªkatv± udako r±maputto nevasaññ±n±saññ±yatane nibbatto”ti addasa. Tasm± evam±ha. Sesa½ purimanayasadisameva. Bahuk±r±ti bah³pak±r±. Padh±napahitatta½ upaµµhahi½s³ti padh±natth±ya pesitattabh±va½ vasanaµµh±ne pariveºasammajjanena pattac²vara½ gahetv± anubandhanena mukhodakadantakaµµhad±n±din± ca upaµµhahi½su. Ke pana te pañcavaggiy± n±ma? Yete–
R±mo dhajo lakkhaºo jotimanti,
yañño subhojo suy±mo sudatto;
ete tad± aµµha ahesu½ br±hmaº±,
cha¼aªgav± manta½ viy±kari½s³ti.
Bodhisattassa j±tak±le supinapaµigg±hak± ceva lakkhaºapaµigg±hak± ca aµµha br±hmaº±. Tesu tayo dvedh± by±kari½su– “imehi lakkhaºehi samann±gato ag±ra½ ajjh±vasam±no r±j± hoti cakkavatt², pabbajam±no buddho”ti. Pañca br±hmaº± eka½saby±karaº± ahesu½– “imehi lakkhaºehi samann±gato ag±re na tiµµhati, buddhova hot²”ti. Tesu purim± tayo yath±mantapada½ gat±, ime pana pañca mantapada½ atikkant±. Te attan± laddha½ puººapatta½ ñ±tak±na½ vissajjetv± “aya½ mah±puriso ag±ra½ na ajjh±vasissati, ekantena buddho bhavissat²”ti nibbitakk± bodhisatta½ uddissa samaºapabbajja½ pabbajit±. Tesa½ putt±tipi vadanti. Ta½ aµµhakath±ya paµikkhitta½. Ete kira daharak±leyeva bah³ mante j±ni½su, tasm± te br±hmaº± ±cariyaµµh±ne µhapayi½su. Te pacch± amhehi puttad±rajaµa½ cha¹¹etv± na sakk± bhavissati pabbajitunti daharak±leyeva pabbajitv± ramaº²y±ni sen±san±ni paribhuñjant± vicari½su. K±lena k±la½ pana “ki½, bho, mah±puriso mah±bhinikkhamana½ nikkhanto”ti pucchanti. Manuss±, “kuhi½ tumhe mah±purisa½ passissatha, t²su p±s±desu tividhan±µakamajjhe devo viya sampatti½ anubhot²”ti vadanti. Te sutv±, “na t±va mah±purisassa ñ±ºa½ parip±ka½ gacchat²”ti appossukk± vihari½suyeva. Kasm± panettha bhagav±, “bahuk±r± kho ime pañcavaggiy±”ti ±ha? Ki½ upak±rak±na½yeva esa dhamma½ deseti, anupak±rak±na½ na deset²ti? No na deseti. Paricayavasena hesa ±¼±rañceva k±l±ma½ udakañca r±maputta½ olokesi. Etasmi½ pana buddhakkhette µhapetv± aññ±sikoº¹añña½ paµhama½ dhamma½ sacchik±tu½ samattho n±ma natthi. Kasm±? Tath±vidha-upanissayatt±. Pubbe kira puññakaraºak±le dve bh±taro ahesu½. Te ekatova sassa½ aka½su. Tattha jeµµhakassa “ekasmi½ sasse navav±re aggasassad±na½ may± d±tabban”ti ahosi. So vappak±le b²jagga½ n±ma datv± gabbhak±le kaniµµhena saddhi½ mantesi– “gabbhak±le gabbha½ ph±letv± dass±m±”ti. Kaniµµho “taruºasassa½ n±setuk±mos²”ti ±ha. Jeµµho kaniµµhassa ananuvattanabh±va½ ñatv± khetta½ vibhajitv± attano koµµh±sato gabbha½ ph±letv± kh²ra½ n²haritv± sappiph±ºitehi yojetv± ad±si, puthukak±le puthuka½ k±retv± ad±si, l±yane l±yanagga½ veºikaraºe veºagga½ kal±p±d²su kal±pagga½ kha¼agga½ bhaº¹agga½ koµµhagganti eva½ ekasasse navav±re aggad±na½ ad±si. Kaniµµho panassa uddharitv± ad±si, tesu jeµµho aññ±sikoº¹aññatthero j±to, kaniµµho subhaddaparibb±jako. Iti ekasmi½ sasse navanna½ aggad±n±na½ dinnatt± µhapetv± thera½ añño paµhama½ dhamma½ sacchik±tu½ samattho n±ma natthi. “Bahuk±r± kho ime pañcavaggiy±”ti ida½ pana upak±r±nussaraºamattakeneva vutta½. Isipatane migad±yeti tasmi½ kira padese anuppanne buddhe paccekasambuddh± gandham±danapabbate satt±ha½ nirodhasam±pattiy± v²tin±metv± nirodh± vuµµh±ya n±galat±dantakaµµha½ kh±ditv± anotattadahe mukha½ dhovitv± pattac²varam±d±ya ±k±sena ±gantv± nipatanti. Tattha c²vara½ p±rupitv± nagare piº¹±ya caritv± katabhattakicc± gamanak±lepi tatoyeva uppatitv± gacchanti. Iti isayo ettha nipatanti uppatanti c±ti ta½ µh±na½ isipatananti saªkha½ gata½. Mig±na½ pana abhayatth±ya dinnatt± migad±yoti vuccati. Tena vutta½ “isipatane migad±ye”ti. 285. Antar± ca gaya½ antar± ca bodhinti gay±ya ca bodhissa ca vivare tig±vutantare µh±ne. Bodhimaº¹ato hi gay± t²ºi g±vut±ni. B±r±ºas² aµµh±rasa yojan±ni. Upako bodhimaº¹assa ca gay±ya ca antare bhagavanta½ addasa. Antar±saddena pana yuttatt± upayogavacana½ kata½. ¿disesu ca µh±nesu akkharacintak± “antar± g±mañca nadiñca y±t²”ti eva½ ekameva antar±sadda½ payujjanti. So dutiyapadenapi yojetabbo hoti Ayojiyam±ne upayogavacana½ na p±puº±ti. Idha pana yojetv± eva vuttoti. Addh±namaggapaµipannanti addh±nasaªkh±ta½ magga½ paµipanna½, d²ghamaggapaµipannanti attho. Addh±namaggagamanasamayassa hi vibhaªge “addhayojana½ gacchiss±m²ti bhuñjitabban”ti-±divacanato (p±ci. 218) addhayojanampi addh±namaggo hoti. Bodhimaº¹ato pana gay± tig±vuta½. Sabb±bhibh³ti sabba½ tebh³makadhamma½ abhibhavitv± µhito. Sabbavid³ti sabba½ catubh³makadhamma½ avedi½ aññ±si½. Sabbesu dhammesu anupalittoti sabbesu tebh³makadhammesu kilesalepanena anupalitto. Sabba½ jahoti sabba½ tebh³makadhamma½ jahitv± µhito. Taºh±kkhaye vimuttoti taºh±kkhaye nibb±ne ±rammaºato vimutto. Saya½ abhiññ±y±ti sabba½ catubh³makadhamma½ attan±va j±nitv±. Kamuddiseyyanti ka½ añña½ “aya½ me ±cariyo”ti uddiseyya½. Na me ±cariyo atth²ti lokuttaradhamme mayha½ ±cariyo n±ma natthi. Natthi me paµipuggaloti mayha½ paµibh±gapuggalo n±ma natthi. Samm±sambuddhoti sahetun± nayena catt±ri sacc±ni saya½ buddho. S²tibh³toti sabbakilesagginibb±panena s²tibh³to. Kiles±na½yeva nibbutatt± nibbuto. K±sina½ puranti k±siraµµhe nagara½. ¾hañcha½ amatadundubhinti dhammacakkapaµil±bh±ya amatabheri½ pahariss±m²ti gacch±mi. Arahasi anantajinoti anantajinoti bhavitu½ yutto. Hupeyya p±vusoti, ±vuso, evampi n±ma bhaveyya. Pakk±m²ti vaªkah±rajanapada½ n±ma agam±si. Tattheka½ migaluddakag±maka½ niss±ya v±sa½ kappesi. Jeµµhakaluddako ta½ upaµµh±si. Tasmiñca janapade caº¹± makkhik± honti. Atha na½ ek±ya c±µiy± vas±pesu½, migaluddako d³re migava½ gacchanto “amh±ka½ arahante m± pamajj²”ti ch±va½ n±ma dh²tara½ ±º±petv± agam±si saddhi½ puttabh±tukehi. S± cassa dh²t± dassan²y± hoti koµµh±sasampann±. Dutiyadivase upako ghara½ ±gato ta½ d±rika½ sabba½ upac±ra½ katv± parivisitu½ upagata½ disv± r±gena abhibh³to bhuñjitumpi asakkonto bh±janena bhatta½ ±d±ya vasanaµµh±na½ gantv± bhatta½ ekamante nikkhipitv± sace ch±va½ labh±mi, j²v±mi, no ce, mar±m²ti nir±h±ro sayi. Sattame divase m±gaviko ±gantv± dh²tara½ upakassa pavatti½ pucchi. S± “ekadivasameva ±gantv± puna n±gatapubbo”ti ±ha. M±gaviko ±gataveseneva na½ upasaªkamitv± pucchiss±m²ti ta½khaºa½yeva gantv± “ki½, bhante, apph±sukan”ti p±de par±masanto pucchi. Upako nitthunanto parivattatiyeva. So “vadatha bhante, ya½ may± sakk± k±tu½, ta½ sabba½ kariss±m²”ti ±ha. Upako, “sace ch±va½ labh±mi, j²v±mi, no ce, idheva maraºa½ seyyo”ti ±ha. J±n±si pana, bhante, kiñci sippanti. Na j±n±m²ti. Na, bhante, kiñci sippa½ aj±nantena sakk± ghar±v±sa½ adhiµµh±tunti. So ±ha– “n±ha½ kiñci sippa½ j±n±mi, apica tumh±ka½ ma½sah±rako bhaviss±mi, ma½sañca vikk²ºiss±m²”ti. M±gaviko, “amh±kampi etadeva ruccat²”ti uttaras±µaka½ datv± ghara½ ±netv± dh²tara½ ad±si. Tesa½ sa½v±samanv±ya putto vij±yi. Subhaddotissa n±ma½ aka½su. Ch±v± tassa rodanak±le “ma½sah±rakassa putta, migaluddakassa putta m± rod²”ti-±d²ni vadam±n± puttatosanag²tena upaka½ uppaº¹esi. Bhadde tva½ ma½ an±thoti maññasi. Atthi me anantajino n±ma sah±yo. Tass±ha½ santike gamiss±m²ti ±ha. Ch±v± evamaya½ aµµ²yat²ti ñatv± punappuna½ katheti. So ekadivasa½ an±rocetv±va majjhimades±bhimukho pakk±mi. Bhagav± ca tena samayena s±vatthiya½ viharati jetavane mah±vih±re. Atha kho bhagav± paµikacceva bhikkh³ ±º±pesi– “yo, bhikkhave, ‘anantajino’ti puccham±no ±gacchati, tassa ma½ dasseyy±th±”ti. Upakopi kho “kuhi½ anantajino vasat²”ti pucchanto anupubbena s±vatthi½ ±gantv± vih±ramajjhe µhatv± kuhi½ anantajinoti pucchi. Ta½ bhikkh³ bhagavato santika½ nayi½su. So bhagavanta½ disv±– “sañj±n±tha ma½ bhagav±”ti ±ha. ¾ma, upaka, sañj±n±mi, kuhi½ pana tva½ vasitth±ti. Vaªkah±rajanapade, bhanteti. Upaka, mahallakosi j±to pabbajitu½ sakkhissas²ti. Pabbajiss±mi, bhanteti. Bhagav± pabb±jetv± tassa kammaµµh±na½ ad±si. So kammaµµh±ne kamma½ karonto an±g±miphale patiµµh±ya k±la½ katv± avihesu nibbatto. Nibbattakkhaºeyeva arahatta½ p±puº²ti. Avihesu nibbattamatt± hi satta jan± arahatta½ p±puºi½su, tesa½ so aññataro. Vuttañheta½–
“Aviha½ upapann±se, vimutt± satta bhikkhavo;
r±gadosaparikkh²º±, tiºº± loke visattika½.
Upako palagaº¹o ca, pukkus±ti ca te tayo;
bhaddiyo khaº¹adevo ca, bahuraggi ca saªgiyo;
te hitv± m±nusa½ deha½, dibbayoga½ upajjhagun”ti. (Sa½. ni. 1.105).
286. Saºµhapesunti katika½ aka½su. B±hullikoti c²varab±hull±d²na½ atth±ya paµipanno. Padh±navibbhantoti padh±nato vibbhanto bhaµµho parih²no. ¾vatto b±hull±y±ti c²var±d²na½ bahulabh±vatth±ya ±vatto. Apica kho ±sana½ µhapetabbanti apica kho panassa uccakule nibbattassa ±sanamatta½ µhapetabbanti vadi½su. N±sakkhi½s³ti buddh±nubh±vena buddhatejas± abhibh³t± attano katik±ya µh±tu½ n±sakkhi½su. N±mena ca ±vusov±dena ca samud±carant²ti gotam±ti, ±vusoti ca vadanti. ¾vuso gotama, maya½ uruvel±ya½ padh±nak±le tuyha½ pattac²vara½ gahetv± vicarimh±, mukhodaka½ dantakaµµha½ adamh±, vutthapariveºa½ sammajjimh±, pacch± ko te vattappaµipattimak±si, kacci amhesu pakkantesu na cintayitth±ti evar³pi½ katha½ kathent²ti attho. Iriy±y±ti dukkara-iriy±ya. Paµipad±y±ti dukkarapaµipattiy±. Dukkarak±rik±y±ti pasatapasata-muggay³s±di-±harakaraº±din± dukkarakaraºena. Abhij±n±tha me noti abhij±n±tha nu mama. Evar³pa½ pabh±vitametanti eta½ evar³pa½ v±kyabhedanti attho. Api nu aha½ uruvel±ya padh±ne tumh±ka½ saªgaºhanattha½ anukkaºµhanattha½ ratti½ v± div± v± ±gantv±,– “±vuso, m± vitakkayittha, mayha½ obh±so v± nimitta½ v± paññ±yat²”ti evar³pa½ kañci vacanabheda½ ak±sinti adhipp±yo. Te ekapadeneva sati½ labhitv± uppannag±rav±, “handa addh± esa buddho j±to”ti saddahitv± no heta½, bhanteti ±ha½su. Asakkhi½ kho aha½, bhikkhave, pañcavaggiye bhikkh³ saññ±petunti aha½ bhikkhave, pañcavaggiye bhikkh³ buddho ahanti j±n±petu½ asakkhi½. Tad± pana bhagav± uposathadivaseyeva ±gacchi. Attano buddhabh±va½ j±n±petv± koº¹aññatthera½ k±yasakkhi½ katv± dhammacakkappavattanasutta½ kathesi. Suttapariyos±ne thero aµµh±rasahi brahmakoµ²hi saddhi½ sot±pattiphale patiµµh±si. S³riye dharam±neyeva desan± niµµh±si. Bhagav± tattheva vassa½ upagacchi. Dvepi suda½, bhikkhave, bhikkh³ ovad±m²ti-±di p±µipadadivasato paµµh±ya piº¹ap±tatth±yapi g±ma½ appavisanad²panattha½ vutta½. Tesañhi bhikkh³na½ kammaµµh±nesu uppannamalavisodhanattha½ bhagav± antovih±reyeva ahosi. Uppanne uppanne kammaµµh±namale tepi bhikkh³ bhagavato santika½ gantv± pucchanti. Bhagav±pi tesa½ nisinnaµµh±na½ gantv± mala½ vinodeti. Atha nesa½ bhagavat± eva½ n²haµabhattena ovadiyam±n±na½ vappatthero p±µipadadivase sot±panno ahosi. Bhaddiyatthero dutiy±ya½, mah±n±matthero tatiy±ya½, assajitthero catutthiya½. Pakkhassa pana pañcamiya½ sabbeva te ekato sannip±tetv± anattalakkhaºasutta½ kathesi, suttapariyos±ne sabbepi arahattaphale patiµµhahi½su. Ten±ha– “atha kho, bhikkhave, pañcavaggiy± bhikkh³ may± eva½ ovadiyam±n±…pe… anuttara½ yogakkhema½ nibb±na½ ajjhagama½su…pe… natthi d±ni punabbhavo”ti. Ettaka½ kath±magga½ bhagav± ya½ pubbe avaca– “tumhepi mamañceva pañcavaggiy±nañca magga½ ±ru¼h±, ariyapariyesan± tumh±ka½ pariyesan±”ti ima½ ekameva anusandhi½ dassento ±hari. 287. Id±ni yasm± na ag±riy±na½yeva pañcak±maguºapariyesan± hoti, anag±riy±nampi catt±ro paccaye appaccavekkhitv± paribhuñjant±na½ pañcak±maguºavasena anariyapariyesan± hoti, tasm± ta½ dassetu½ pañcime, bhikkhave, k±maguº±ti-±dim±ha. Tattha navarattesu pattac²var±d²su cakkhuviññeyy± r³p±ti-±dayo catt±ro k±maguº± labbhanti. Raso panettha paribhogaraso hoti. Manuññe piº¹ap±te bhesajje ca pañcapi labbhanti. Sen±sanamhi c²vare viya catt±ro. Raso pana etth±pi paribhogarasova. Ye hi keci, bhikkhaveti kasm± ±rabhi? Eva½ pañca k±maguºe dassetv± id±ni ye eva½ vadeyyu½, “pabbajitak±lato paµµh±ya anariyapariyesan± n±ma kuto, ariyapariyesan±va pabbajit±nan”ti, tesa½ paµisedhanatth±ya “pabbajit±nampi cat³su paccayesu appaccavekkhaºaparibhogo anariyapariyesan± ev±”ti dassetu½ ima½ desana½ ±rabhi. Tattha gadhit±ti taºh±gedhena gadhit±. Mucchit±ti taºh±mucch±ya mucchit± Ajjhopann±ti taºh±ya ajjhog±¼h±. An±d²navadass±vinoti ±d²nava½ apassant±. Anissaraºapaññ±ti nissaraºa½ vuccati paccavekkhaºañ±ºa½. Te tena virahit±. Id±ni tassatthassa s±dhaka½ upama½ dassento seyyath±pi, bhikkhaveti-±dim±ha. Tatreva½ opammasa½sandana½ veditabba½– ±raññakamago viya hi samaºabr±hmaº±, luddakena araññe µhapitap±so viya catt±ro paccay±, tassa luddassa p±sar±si½ ajjhottharitv± sayanak±lo viya tesa½ catt±ro paccaye appaccavekkhitv± paribhogak±lo. Luddake ±gacchante magassa yena k±ma½ agamanak±lo viya samaºabr±hmaº±na½ m±rassa yath±k±makaraº²yak±lo, m±ravasa½ upagatabh±voti attho. Magassa pana abaddhassa p±sar±si½ adhisayitak±lo viya samaºabr±hmaº±na½ cat³su paccayesu paccavekkhaºaparibhogo, luddake ±gacchante magassa yena k±ma½ gamana½ viya samaºabr±hmaº±na½ m±ravasa½ anupagamana½ veditabba½. Vissatthoti nibbhayo nir±saªko. Sesa½ sabbattha utt±natthamev±ti.
Papañcas³daniy± majjhimanik±yaµµhakath±ya
P±sar±sisuttavaººan± niµµhit±.
Ariyapariyesan±tipi etasseva n±ma½.