4. Mah±yamakavaggo

1. C³¼agosiªgasuttavaººan±

325. Eva½ me sutanti c³¼agosiªgasutta½. Tattha n±tike viharat²ti n±tik± n±ma eka½ ta¼±ka½ niss±ya dvinna½ c³¼apitimah±pitiputt±na½ dve g±m±, tesu ekasmi½ g±me. Giñjak±vasatheti iµµhak±maye ±vasathe. Ekasmi½ kira samaye bhagav± mah±janasaªgaha½ karonto vajjiraµµhe c±rika½ caram±no n±tika½ anuppatto. N±tikav±sino manuss± bhagavato mah±d±na½ datv± dhammakatha½ sutv± pasannahaday±, “satthu vasanaµµh±na½ kariss±m±”ti mantetv± iµµhak±heva bhittisop±natthambhe v±¼ar³p±d²ni dassento p±s±da½ katv± sudh±ya limpitv± m±l±kammalat±kamm±d²ni niµµh±petv± bhummattharaºamañcap²µh±d²ni paññapetv± satthu niyy±tesu½. Apar±para½ panettha manuss± bhikkhusaªghassa rattiµµh±nadiv±µµh±namaº¹apacaªkam±d²ni k±rayi½su. Iti so vih±ro mah± ahosi. Ta½ sandh±ya vutta½ “giñjak±vasathe”ti.
Gosiªgas±lavanad±yeti tattha ekassa jeµµhakarukkhassa khandhato gosiªgasaºµh±na½ hutv± viµapa½ uµµhahi, ta½ rukkha½ up±d±ya sabbampi ta½ vana½ gosiªgas±lavananti saªkha½ gata½. D±yoti avisesena araññasseta½ n±ma½. Tasm± gosiªgas±lavanad±yeti gosiªgas±lavana-araññeti attho. Viharant²ti s±maggirasa½ anubhavam±n± viharanti. Imesañhi kulaputt±na½ uparipaºº±sake puthujjanak±lo kathito, idha kh²º±savak±lo. Tad± hi te laddhass±d± laddhapatiµµh± adhigatapaµisambhid± kh²º±sav± hutv± s±maggirasa½ anubhavam±n± tattha vihari½su. Ta½ sandh±yeta½ vutta½.
Yena gosiªgas±lavanad±yo tenupasaªkam²ti dhammasen±patimah±moggall±nattheresu v± as²timah±s±vakesu v±, antamaso dhammabhaº¹±g±rika-±nandattherampi kañci an±mantetv± sayameva pattac²vara½ ±d±ya an²k± nissaµo hatth² viya, y³th± nissaµo k±¼as²ho viya v±tacchinno val±hako viya ekakova upasaªkami. Kasm± panettha bhagav± saya½ agam±s²ti? Tayo kulaputt± s±maggirasa½ anubhavant± viharanti, tesa½ paggaºhanato, pacchimajanata½ anukampanato dhammagarubh±vato ca. Eva½ kirassa ahosi– “aha½ ime kulaputte paggaºhitv± ukka½sitv± paµisanth±ra½ katv± dhamma½ nesa½ desess±m²”ti. Eva½ t±va paggaºhanato agam±si. Aparampissa ahosi– “an±gate kulaputt± samm±sambuddho samaggav±sa½ vasant±na½ santika½ saya½ gantv± paµisanth±ra½ katv± dhamma½ kathetv± tayo kulaputte paggaºhi, ko n±ma samaggav±sa½ na vaseyy±ti samaggav±sa½ vasitabba½ maññam±n± khippameva dukkhassanta½ karissant²”ti. Eva½ pacchimajanata½ anukampanatopi agam±si. Buddh± ca n±ma dhammagaruno honti, so ca nesa½ dhammagarubh±vo rathavin²te ±vikatova. Iti imasm± dhammagarubh±vatopi dhamma½ paggaºhiss±m²ti agam±si.
D±yap±loti araññap±lo. So ta½ arañña½ yath± icchiticchitappadesena manuss± pavisitv± tattha puppha½ v± phala½ v± niyy±sa½ v± dabbasambh±ra½ v± na haranti, eva½ vatiy± parikkhittassa tassa araññassa yojite dv±re nis²ditv± ta½ arañña½ rakkhati, p±leti. Tasm± “d±yap±lo”ti vutto. Attak±mar³p±ti attano hita½ k±mayam±nasabh±v± hutv± viharanti. Yo hi imasmi½ s±sane pabbajitv±pi vejjakammad³takammapahiºagaman±d²na½ vasena ekav²sati-anesan±hi j²vika½ kappeti, aya½ na attak±mar³po n±ma. Yo pana imasmi½ s±sane pabbajitv± ekav²sati-anesana½ pah±ya catup±risuddhis²le patiµµh±ya buddhavacana½ uggaºhitv± sapp±yadhutaªga½ adhiµµh±ya aµµhati½s±ya ±rammaºesu cittaruciya½ kammaµµh±na½ gahetv± g±manta½ pah±ya arañña½ pavisitv± sam±pattiyo nibbattetv± vipassan±ya kamma½ kurum±no viharati, aya½ attak±mo n±ma. Tepi tayo kulaputt± evar³p± ahesu½. Tena vutta½– “attak±mar³p± viharant²”ti.
M± tesa½ aph±sumak±s²ti tesa½ m± aph±suka½ ak±s²ti bhagavanta½ v±resi. Eva½ kirassa ahosi– “ime kulaputt± samagg± viharanti, ekaccassa ca gataµµh±ne bhaº¹anakalahaviv±d± vattanti, tikhiºasiªgo caº¹agoºo viya ovijjhanto vicarati, athekamaggena dvinna½ gamana½ na hoti, kad±ci ayampi eva½ karonto imesa½ kulaputt±na½ samaggav±sa½ bhindeyya. P±s±diko ca panesa suvaººavaººo surasagiddho maññe, gatak±lato paµµh±ya paº²tad±yak±na½ attano upaµµh±k±nañca vaººakathan±d²hi imesa½ kulaputt±na½ appam±davih±ra½ bhindeyya. Vasanaµµh±n±ni c±pi etesa½ kulaputt±na½ nibaddh±ni paricchinn±ni tisso ca paººas±l± tayo caªkam± t²ºi div±µµh±n±ni t²ºi mañcap²µh±ni. Aya½ pana samaºo mah±k±yo vu¹¹hataro maññe bhavissati. So ak±le ime kulaputte sen±san± vuµµh±pessati. Eva½ sabbath±pi etesa½ aph±su bhavissat²”ti. Ta½ anicchanto, “m± tesa½ aph±sukamak±s²”ti bhagavanta½ v±resi.
Ki½ panesa j±nanto v±resi, aj±nantoti? Aj±nanto. Kiñc±pi hi tath±gatassa paµisandhiggahaºato paµµh±ya dasasahassacakkav±¼akampan±d²ni p±µih±riy±ni pavatti½su, araññav±sino pana dubbalamanuss± sakammappasut± t±ni sallakkhetu½ na sakkonti. Samm±sambuddho ca n±ma yad± anekabhikkhusahassapariv±ro by±mappabh±ya as²ti-anubyañjanehi dvatti½samah±purisalakkhaºasiriy± ca buddh±nubh±va½ dassento vicarati, tad± ko esoti apucchitv±va j±nitabbo hoti. Tad± pana bhagav± sabbampi ta½ buddh±nubh±va½ c²varagabbhena paµicch±detv± val±hakagabbhena paµicchanno puººacando viya sayameva pattac²varam±d±ya aññ±takavesena agam±si. Iti na½ aj±nantova d±yap±lo niv±resi.
Etadavoc±ti thero kira m± samaº±ti d±yap±lassa katha½ sutv±va cintesi– “maya½ tayo jan± idha vihar±ma, aññe pabbajit± n±ma natthi, ayañca d±yap±lo pabbajitena viya saddhi½ katheti, ko nu kho bhavissat²”ti div±µµh±nato vuµµh±ya dv±re µhatv± magga½ olokento bhagavanta½ addasa. Bhagav±pi therassa saha dassaneneva sar²robh±sa½ muñci, as²ti-anubyañjanavir±jit± by±mappabh± pas±ritasuvaººapaµo viya virocittha. Thero, “aya½ d±yap±lo phaºakata½ ±sivisa½ g²v±ya gahetu½ hattha½ pas±rento viya loke aggapuggalena saddhi½ kathentova na j±n±ti, aññatarabhikkhun± viya saddhi½ kathet²”ti niv±rento eta½, “m±, ±vuso d±yap±l±”ti-±divacana½ avoca.
Tenupasaªkam²ti kasm± bhagavato paccuggamana½ akatv± upasaªkami? Eva½ kirassa ahosi “maya½ tayo jan± samaggav±sa½ vas±ma, sac±ha½ ekakova paccuggamana½ kariss±mi, samaggav±so n±ma na bhavissat²”ti piyamitte gahetv±va paccuggamana½ kariss±mi. Yath± ca bhagav± mayha½ piyo, eva½ sah±y±nampi me piyoti, tehi saddhi½ paccuggamana½ k±tuk±mo saya½ akatv±va upasaªkami. Keci pana tesa½ ther±na½ paººas±ladv±re caªkamanakoµiy± bhagavato ±gamanamaggo hoti, tasm± thero tesa½ sañña½ dadam±nova gatoti. Abhikkamath±ti ito ±gacchatha. P±de pakkh±les²ti vikasitapadumasannibhehi j±lahatthehi maºivaººa½ udaka½ gahetv± suvaººavaººesu piµµhip±desu udakamabhisiñcitv± p±dena p±da½ gha½santo pakkh±lesi. Buddh±na½ k±ye rajojalla½ n±ma na upalimpati, kasm± pakkh±les²ti? Sar²rassa utuggahaºattha½, tesañca cittasampaha½sanattha½. Amhehi abhihaµena udakena bhagav± p±de pakkh±lesi, paribhoga½ ak±s²ti tesa½ bhikkh³na½ balavasomanassavasena citta½ p²ºita½ hoti, tasm± pakkh±lesi. ¾yasmanta½ anuruddha½ bhagav± etadavoc±ti so kira tesa½ vu¹¹hataro.
326. Tassa saªgahe kate ses±na½ katova hot²ti theraññeva eta½ kacci vo anuruddh±ti-±divacana½ avoca. Tattha kacc²ti pucchanatthe nip±to. Voti s±mivacana½. Ida½ vutta½ hoti– kacci anuruddh± tumh±ka½ khaman²ya½, iriy±patho vo khamati? Kacci y±pan²ya½, kacci vo j²vita½ y±peti ghaµiyati? Kacci piº¹akena na kilamatha, kacci tumh±ka½ sulabhapiº¹a½, sampatte vo disv± manuss± u¼uªkay±gu½ v± kaµacchubhikkha½ v± d±tabba½ maññant²ti bhikkh±c±ravatta½ pucchati. Kasm±? Paccayena akilamantena hi sakk± samaºadhammo k±tu½, vattameva v± eta½ pabbajit±na½. Atha tena paµivacane dinne, “anuruddh±, tumhe r±japabbajit± mah±puññ±, manuss± tumh±ka½ araññe vasant±na½ adatv± kassa aññassa d±tabba½ maññissanti, tumhe pana eta½ bhuñjitv± ki½ nu kho migapotak± viya aññamañña½ saªghaµµent± viharatha, ud±hu s±maggibh±vo vo atth²”ti s±maggirasa½ pucchanto, kacci pana vo, anuruddh±, samagg±ti-±dim±ha.
Tattha kh²rodak²bh³t±ti yath± kh²rañca udakañca aññamañña½ sa½sandati, visu½ na hoti, ekatta½ viya upeti, kacci eva½ s±maggivasena ekatt³pagatacittupp±d± viharath±ti pucchati. Piyacakkh³h²ti mettacitta½ paccupaµµhapetv± olokanacakkh³ni piyacakkh³ni n±ma. Kacci tath±r³pehi cakkh³hi aññamañña½ sampassant± viharath±ti pucchati. Taggh±ti eka½satthe nip±to. Eka½sena maya½, bhanteti vutta½ hoti. Yath± katha½ pan±ti ettha yath±ti nip±tamatta½. Kathanti k±raºapucch±. Katha½ pana tumhe eva½ viharatha, kena k±raºena viharatha, ta½ me k±raºa½ br³th±ti vutta½ hoti. Metta½ k±yakammanti mettacittavasena pavatta½ k±yakamma½. ¾vi ceva raho c±ti sammukh± ceva parammukh± ca. Itaresupi eseva nayo.
Tattha sammukh± k±yavac²kamm±ni sahav±se labbhanti, itar±ni vippav±se. Manokamma½ sabbattha labbhati. Yañhi sahavasantesu ekena mañcap²µha½ v± d±rubhaº¹a½ v± mattik±bhaº¹a½ v± bahi dunnikkhitta½ hoti, ta½ disv± kenida½ va¼añjitanti avañña½ akatv± attan± dunnikkhitta½ viya gahetv± paµis±mentassa paµijaggitabbayutta½ v± pana µh±na½ paµijaggantassa sammukh± metta½ k±yakamma½ n±ma hoti. Ekasmi½ pakkante tena dunnikkhitta½ sen±sanaparikkh±ra½ tatheva nikkhipantassa paµijaggitabbayuttaµµh±na½ v± pana paµijaggantassa parammukh± metta½ k±yakamma½ n±ma hoti. Sahavasantassa pana tehi saddhi½ madhura½ sammodan²ya½ katha½ paµisanth±rakatha½ s±raº²yakatha½ dhamm²katha½ sarabhañña½ s±kaccha½ pañhapucchana½ pañhavissajjananti evam±dikaraºe sammukh± metta½ vac²kamma½ n±ma hoti. Theresu pana pakkantesu mayha½ piyasah±yo nandiyatthero kimilatthero eva½ s²lasampanno, eva½ ±c±rasampannoti-±diguºakathana½ parammukh± metta½ vac²kamma½ n±ma hoti. Mayha½ piyamitto nandiyatthero kimilatthero avero hotu, aby±pajjo sukh² hot³ti eva½ samann±harato pana sammukh±pi parammukh±pi metta½ manokamma½ hotiyeva.
N±n± hi kho no, bhante, k±y±ti k±yañhi piµµha½ viya mattik± viya ca omadditv± ekato k±tu½ na sakk±. Ekañca pana maññe cittanti citta½ pana no hitaµµhena nirantaraµµhena aviggahaµµhena samaggaµµhena ekamev±ti dasseti. Katha½ paneta½ saka½ citta½ nikkhipitv± itaresa½ cittavasena vatti½s³ti? Ekassa patte mala½ uµµhahati, ekassa c²vara½ kiliµµha½ hoti, ekassa paribhaº¹akamma½ hoti. Tattha yassa patte mala½ uµµhita½, tena mam±vuso, patte mala½ uµµhita½ pacitu½ vaµµat²ti vutte itare mayha½ c²vara½ kiliµµha½ dhovitabba½, mayha½ paribhaº¹a½ k±tabbanti avatv± arañña½ pavisitv± d±r³ni ±haritv± chinditv± pattakaµ±he paribhaº¹a½ katv± tato para½ c²vara½ v± dhovanti, paribhaº¹a½ v± karonti. Mam±vuso, c²vara½ kiliµµha½ dhovitu½ vaµµati, mama paººas±l± ukl±p± paribhaº¹a½ k±tu½ vaµµat²ti paµhamatara½ ±rocitepi eseva nayo.
327. S±dhu s±dhu, anuruddh±ti bhagav± heµµh± na ca maya½, bhante, piº¹akena kilamimh±ti vutte na s±dhuk±ramad±si. Kasm±? Ayañhi kaba¼²k±ro ±h±ro n±ma imesa½ satt±na½ ap±yalokepi devamanussalokepi ±ciººasam±ciººova. Aya½ pana lokasanniv±so yebhuyyena viv±dapakkhando, ap±yaloke devamanussalokepi ime satt± paµiviruddh± eva, etesa½ s±maggik±lo dullabho, kad±cideva hot²ti samaggav±sassa dullabhatt± idha bhagav± s±dhuk±ramad±si. Id±ni tesa½ appam±dalakkhaºa½ pucchanto kacci pana vo, anuruddh±ti-±dim±ha. Tattha voti nip±tamatta½ paccattavacana½ v±, kacci tumheti attho. Amh±kanti amhesu t²su janesu. Piº¹±ya paµikkamat²ti g±me piº¹±ya caritv± pacc±gacchati. Avakk±rap±tinti atirekapiº¹ap±ta½ apanetv± µhapanatth±ya eka½ samuggap±ti½ dhovitv± µhapeti.
Yo pacch±ti te kira ther± na ekatova bhikkh±c±ra½ pavisanti, phalasam±pattirat± hete. P±tova sar²rappaµijaggana½ katv± vattappaµipatti½ p³retv± sen±sana½ pavisitv± k±lapariccheda½ katv± phalasam±patti½ appetv± nis²danti. Tesu yo paµhamatara½ nisinno attano k±laparicchedavasena paµhamatara½ uµµh±ti; so piº¹±ya caritv± paµinivatto bhattakiccaµµh±na½ ±gantv± j±n±ti– “dve bhikkh³ pacch±, aha½ paµhamatara½ ±gato”ti. Atha patta½ pidahitv± ±sanapaññ±pan±d²ni katv± yadi patte paµivisamattameva hoti, nis²ditv± bhuñjati. Yadi atireka½ hoti, avakk±rap±tiya½ pakkhipitv± p±ti½ pidh±ya bhuñjati. Katabhattakicco patta½ dhovitv± vodaka½ katv± thavik±ya os±petv± pattac²vara½ gahetv± attano vasanaµµh±na½ pavisati. Dutiyopi ±gantv±va j±n±ti– “eko paµhama½ ±gato, eko pacchato”ti. So sace patte bhatta½ pam±ºameva hoti, bhuñjati. Sace manda½, avakk±rap±tito gahetv± bhuñjati. Sace atireka½ hoti, avakk±rap±tiya½ pakkhipitv± pam±ºameva bhuñjitv± purimatthero viya vasanaµµh±na½ pavisati. Tatiyopi ±gantv±va j±n±ti– “dve paµhama½ ±gat±, aha½ pacchato”ti. Sopi dutiyatthero viya bhuñjitv± katabhattakicco patta½ dhovitv± vodaka½ katv± thavik±ya os±petv± ±san±ni ukkhipitv± paµis±meti; p±n²yaghaµe v± paribhojan²yaghaµe v± avasesa½ udaka½ cha¹¹etv± ghaµe nikujjitv± avakk±rap±tiya½ sace avasesabhatta½ hoti, ta½ vuttanayena jahitv± p±ti½ dhovitv± paµis±meti; bhattagga½ sammajjati. Tato kacavara½ cha¹¹etv± sammajjani½ ukkhipitv± upacik±hi muttaµµh±ne µhapetv± pattac²varam±d±ya vasanaµµh±na½ pavisati. Ida½ ther±na½ bahivih±re araññe bhattakiccakaraºaµµh±ne bhojanas±l±ya½ vatta½. Ida½ sandh±ya, “yo pacch±”ti-±di vutta½.
Yo passat²ti-±di pana nesa½ antovih±re vattanti veditabba½. Tattha vaccaghaµanti ±camanakumbhi½. Rittanti rittaka½. Tucchanti tasseva vevacana½. Avisayhanti ukkhipitu½ asakkuºeyya½, atibh±riya½. Hatthavik±ren±ti hatthasaññ±ya. Te kira p±n²yaghaµ±d²su ya½kiñci tucchaka½ gahetv± pokkharaºi½ gantv± anto ca bahi ca dhovitv± udaka½ pariss±vetv± t²re µhapetv± añña½ bhikkhu½ hatthavik±rena ±mantenti, odissa v± anodissa v± sadda½ na karonti. Kasm± odissa sadda½ na karonti? Ta½ bhikkhu½ saddo b±dheyy±ti. Kasm± anodissa sadda½ na karonti? Anodissa sadde dinne, “aha½ pure, aha½ pure”ti dvepi nikkhameyyu½, tato dv²hi kattabbakamme tatiyassa kammacchedo bhaveyya. Sa½yatapadasaddo pana hutv± aparassa bhikkhuno div±µµh±nasantika½ gantv± tena diµµhabh±va½ ñatv± hatthasañña½ karoti, t±ya saññ±ya itaro ±gacchati, tato dve jan± hatthena hattha½ sa½sibbant± dv²su hatthesu µhapetv± upaµµhapenti. Ta½ sandh±y±ha– “hatthavik±rena dutiya½ ±mantetv± hatthavilaªghakena upaµµhapem±”ti.
Pañc±hika½ kho pan±ti c±tuddase pannarase aµµhamiyanti ida½ t±va pakatidhammassavanameva, ta½ akhaº¹a½ katv± pañcame pañcame divase dve ther± n±tivik±le nh±yitv± anuruddhattherassa vasanaµµh±na½ gacchanti. Tattha tayopi nis²ditv± tiººa½ piµak±na½ aññatarasmi½ aññamañña½ pañha½ pucchanti aññamañña½ vissajjenti, tesa½ eva½ karont±na½yeva aruºa½ uggacchati. Ta½ sandh±yeta½ vutta½. Ett±vat± therena bhagavat± appam±dalakkhaºa½ pucchitena pam±daµµh±nesuyeva appam±dalakkhaºa½ vissajjita½ hoti. Aññesañhi bhikkh³na½ bhikkh±c±ra½ pavisanak±lo, nikkhamanak±lo, niv±sanaparivattana½, c²varap±rupana½, antog±me piº¹±ya caraºa½ dhammakathana½, anumodana½ g±mato nikkhamitv± bhattakiccakaraºa½, pattadhovana½, patta-os±pana½, pattac²varapaµis±mananti papañcakaraºaµµh±n±ni et±ni. Tasm± thero amh±ka½ ettaka½ µh±na½ muñcitv± pam±dak±lo n±ma natth²ti dassento pam±daµµh±nesuyeva appam±dalakkhaºa½ vissajjesi.
328. Athassa bhagav± s±dhuk±ra½ datv± paµhamajjh±na½ pucchanto puna atthi pana voti-±dim±ha. Tattha uttari manussadhamm±ti manussadhammato uttari. Alamariyañ±ºadassanavisesoti ariyabh±vakaraºasamattho ñ±ºaviseso. Kiñhi no siy±, bhanteti kasm±, bhante, n±dhigato bhavissati, adhigatoyev±ti. Y±va dev±ti y±va eva.
329. Eva½ paµhamajjh±n±dhigame by±kate dutiyajjh±n±d²ni pucchanto etassa pana voti-±dim±ha. Tattha samatikkam±y±ti samatikkamatth±ya. Paµippassaddhiy±ti paµippassaddhatth±ya. Sesa½ sabbattha vuttanayeneva veditabba½. Pacchimapañhe pana lokuttarañ±ºadassanavasena adhigata½ nirodhasam±patti½ pucchanto alamariyañ±ºadassanavisesoti ±ha. Theropi pucch±nur³peneva by±k±si. Tattha yasm± vedayitasukhato avedayitasukha½ santatara½ paº²tatara½ hoti, tasm± añña½ ph±suvih±ra½ uttaritara½ v± paº²tatara½ v± na samanupass±m±ti ±ha.
330. Dhammiy± kath±y±ti s±maggiras±nisa½sappaµisa½yutt±ya dhammiy± kath±ya. Sabbepi te cat³su saccesu pariniµµhitakicc±, tena tesa½ paµivedhatth±ya kiñci kathetabba½ natthi. S±maggirasena pana ayañca ayañca ±nisa½soti s±maggiras±nisa½sameva nesa½ bhagav± kathesi. Bhagavanta½ anusa½y±yitv±ti anugantv±. Te kira bhagavato pattac²vara½ gahetv± thoka½ agama½su, atha bhagav± vih±rassa pariveºapariyanta½ gatak±le, “±haratha me pattac²vara½, tumhe idheva tiµµhath±”ti pakk±mi. Tato paµinivattitv±ti tato µhitaµµh±nato nivattitv±. Ki½ nu kho maya½ ±yasmatoti bhagavanta½ niss±ya pabbajj±d²ni adhigantv±pi attano guºakath±ya aµµiyam±n± adhigamappicchat±ya ±ha½su. Im±sañca im±sañc±ti paµhamajjh±n±d²na½ lokiyalokuttar±na½. Cetas± ceto paricca viditoti ajja me ±yasmanto lokiyasam±pattiy± v²tin±mesu½, ajja lokuttar±y±ti eva½ cittena citta½ paricchinditv± vidita½. Devat±pi meti, bhante anuruddha, ajja ayyo nandiyatthero, ajja ayyo kimilatthero im±ya ca im±ya ca sam±pattiy± v²tin±mes²ti evam±rocesunti attho. Pañh±bhipuµµhen±ti tampi may± saya½ viditanti v± devat±hi ±rocitanti v± ettakeneva mukha½ me sajjanti katha½ samuµµh±petv± apuµµheneva me na kathita½. Bhagavat± pana pañh±bhipuµµhena pañha½ abhipucchitena sat± by±kata½, tatra me ki½ na rocath±ti ±ha.
331. D²ghoti “maºi m±ºivaro d²gho, atho ser²sako sah±”ti (d². ni. 3.293) eva½ ±gato aµµhav²satiy± yakkhasen±pat²na½ abbhantaro eko devar±j±. Parajanoti tasseva yakkhassa n±ma½. Yena bhagav± tenupasaªkam²ti so kira vessavaºena pesito eta½ µh±na½ gacchanto bhagavanta½ saya½ pattac²vara½ gahetv± giñjak±vasathato gosiªgas±lavanassa antare disv± bhagav± attan± pattac²vara½ gahetv± gosiªgas±lavane tiººa½ kulaputt±na½ santika½ gacchati. Ajja mahat² dhammadesan± bhavissati. May±pi tass± desan±ya bh±gin± bhavitabbanti adissam±nena k±yena satthu pad±nupadiko gantv± avid³re µhatv± dhamma½ sutv± satthari gacchantepi na gato,– “ime ther± ki½ karissant²”ti dassanattha½ pana tattheva µhito. Atha te dve there anuruddhatthera½ paliveµhente disv±,– “ime ther± bhagavanta½ niss±ya pabbajj±dayo sabbaguºe adhigantv±pi bhagavatova macchar±yanti, na sahanti, ativiya nil²yanti paµicch±denti, na d±ni tesa½ paµicch±detu½ dass±mi, pathavito y±va brahmalok± etesa½ guºe pak±sess±m²”ti cintetv± yena bhagav± tenupasaªkami.
L±bh± vata, bhanteti ye, bhante, vajjiraµµhav±sino bhagavantañca ime ca tayo kulaputte passitu½ labhanti, vanditu½ labhanti, deyyadhamma½ d±tu½ labhanti, dhamma½ sotu½ labhanti, tesa½ l±bh±, bhante, vajj²nanti attho. Sadda½ sutv±ti so kira attano yakkh±nubh±vena mahanta½ sadda½ katv± sakala½ vajjiraµµha½ ajjhottharanto ta½ v±ca½ nicch±resi. Tena cassa tesu rukkhapabbat±d²su adhivatth± bhumm± devat± sadda½ assosu½. Ta½ sandh±ya vutta½– “sadda½ sutv±”ti. Anuss±vesunti mahanta½ sadda½ sutv± s±vesu½. Esa nayo sabbattha. Y±va brahmalok±ti y±va akaniµµhabrahmalok±. Tañcepi kulanti, “amh±ka½ kulato nikkhamitv± ime kulaputt± pabbajit± eva½ s²lavanto guºavanto ±c±rasampann± kaly±ºadhamm±”ti eva½ tañcepi kula½ ete tayo kulaputte pasannacitta½ anussareyy±ti eva½ sabbattha attho daµµhabbo. Iti bhagav± yath±nusandhin±va desana½ niµµhapes²ti.

Papañcas³daniy± majjhimanik±yaµµhakath±ya

C³¼agosiªgasuttavaººan± niµµhit±.