7. C³¼ataºh±saªkhayasuttavaººan±

390. Eva½ me sutanti c³¼ataºh±saªkhayasutta½. Tattha pubb±r±me mig±ram±tup±s±deti pubb±r±masaªkh±te vih±re mig±ram±tuy± p±s±de. Tatr±ya½ anupubb²kath±-at²te satasahassakappamatthake ek± up±sik± padumuttara½ bhagavanta½ nimantetv± buddhappamukhassa bhikkhusaªghassa satasahassa½ d±na½ datv± bhagavato p±dam³le nipajjitv±, “an±gate tumh±disassa buddhassa aggupaµµh±yik± hom²”ti patthanamak±si. S± kappasatasahassa½ devesu ceva manussesu ca sa½saritv± amh±ka½ bhagavato k±le bhaddiyanagare meº¹akaseµµhiputtassa dhanañjayassa seµµhino gahe sumanadeviy± kucchimhi paµisandhi½ gaºhi. J±tak±le cass± vis±kh±ti n±ma½ aka½su. S± yad± bhagav± bhaddiyanagara½ agam±si, tad± pañcahi d±rik±satehi saddhi½ bhagavato paccuggamana½ katv± paµhamadassanamhiyeva sot±pann± ahosi. Aparabh±ge s±vatthiya½ mig±raseµµhiputtassa puººava¹¹hanakum±rassa geha½ gat±, tattha na½ mig±raseµµhi m±tiµµh±ne µhapesi, tasm± mig±ram±t±ti vuccati.
Patikula½ gacchantiy± cass± pit± mah±lat±pi¼andhana½ n±ma k±r±pesi. Tasmi½ pi¼andhane catasso vajiran±¼iyo upayoga½ agama½su, mutt±na½ ek±dasa n±¼iyo, pav±¼±na½ dv±v²sati n±¼iyo, maº²na½ tetti½sa n±¼iyo, iti etehi ca aññehi ca sattavaººehi ratanehi niµµh±na½ agam±si. Ta½ s²se paµimukka½ y±va p±dapiµµhiy± bhassati, pañcanna½ hatth²na½ bala½ dh±rayam±n±va na½ itth² dh±retu½ sakkoti. S± aparabh±ge dasabalassa aggupaµµh±yik± hutv± ta½ pas±dhana½ vissajjetv± navahi koµ²hi bhagavato vih±ra½ k±rayam±n± kar²samatte bh³mibh±ge p±s±da½ k±resi. Tassa uparibh³miya½ pañca gabbhasat±ni honti, heµµh±bh³miya½ pañc±ti gabbhasahassappaµimaº¹ito ahosi. S± “suddhap±s±dova na sobhat²”ti ta½ pariv±retv± pañca dvik³µagehasat±ni, pañca c³¼ap±s±dasat±ni, pañca d²ghas±lasat±ni ca k±r±pesi. Vih±ramaho cat³hi m±sehi niµµh±na½ agam±si.
M±tug±mattabh±ve µhit±ya vis±kh±ya viya aññiss± buddhas±sane dhanaparicc±go n±ma natthi, purisattabh±ve µhitassa ca an±thapiº¹ikassa viya aññassa buddhas±sane dhanaparicc±go n±ma natthi. So hi catupaññ±sakoµiyo vissajjetv± s±vatthiy± dakkhiºabh±ge anur±dhapurassa mah±vih±rasadise µh±ne jetavanamah±vih±ra½ n±ma k±resi. Vis±kh±, s±vatthiy± p±c²nabh±ge uttamadev²vih±rasadise µh±ne pubb±r±ma½ n±ma k±resi. Bhagav± imesa½ dvinna½ kul±na½ anukamp±ya s±vatthi½ niss±ya viharanto imesu dv²su vih±resu nibaddhav±sa½ vasi. Eka½ antovassa½ jetavane vasati, eka½ pubb±r±me, etasmi½ pana samaye bhagav± pubb±r±me viharati. Tena vutta½– “pubb±r±me mig±ram±tup±s±de”ti.
Kitt±vat± nu kho, bhanteti kittakena nu kho, bhante. Sa½khittena taºh±saªkhayavimutto hot²ti taºh±saªkhaye nibb±ne ta½ ±rammaºa½ katv± vimuttacittat±ya taºh±saªkhayavimutto n±ma sa½khittena kitt±vat± hoti? Y±ya paµipattiy± taºh±saªkhayavimutto hoti, ta½ me kh²º±savassa bhikkhuno pubbabh±gappaµipada½ sa½khittena deseth±ti pucchati. Accantaniµµhoti khayavayasaªkh±ta½ anta½ at²t±ti accant±. Accant± niµµh± ass±ti accantaniµµho, ekantaniµµho satataniµµhoti attho. Accanta½ yogakkhem²ti accantayogakkhem², niccayogakkhem²ti attho. Accanta½ brahmac±r²ti accantabrahmac±r², niccabrahmac±r²ti attho. Accanta½ pariyos±namass±ti purimanayeneva accantapariyos±no. Seµµho devamanuss±nanti dev±nañca manuss±nañca seµµho uttamo. Evar³po bhikkhu kitt±vat± hoti, khippametassa saªkhepeneva paµipatti½ katheth±ti bhagavanta½ y±cati. Kasm± panesa eva½ veg±yat²ti? K²¼a½ anubhavituk±mat±ya.
Aya½ kira uyy±nak²¼a½ ±º±petv± cat³hi mah±r±j³hi cat³su dis±su ±rakkha½ g±h±petv± dv²su devalokesu devasaªghena parivuto a¹¹hatiy±hi n±µakakoµ²hi saddhi½ er±vaºa½ ±ruyha uyy±nadv±re µhito ima½ pañha½ sallakkhesi– “kittakena nu kho taºh±saªkhayavimuttassa kh²º±savassa saªkhepato ±gamaniyapubbabh±gapaµipad± hot²”ti. Athassa etadahosi– “aya½ pañho ativiya sassiriko, sac±ha½ ima½ pañha½ anuggaºhitv±va uyy±na½ pavisiss±mi, chadv±rikehi ±rammaºehi nimmathito na puna ima½ pañha½ sallakkhess±mi tiµµhatu t±va uyy±nak²¼±, satthu santika½ gantv± ima½ pañha½ pucchitv± uggahitapañho uyy±ne k²¼iss±m²”ti hatthikkhandhe antarahito bhagavato santike p±turahosi. Tepi catt±ro mah±r±j±no ±rakkha½ gahetv± µhitaµµh±neyeva µhit±, paric±rikadevasaªgh±pi n±µak±nipi er±vaºopi n±gar±j± tattheva uyy±nadv±re aµµh±si, evamesa k²¼a½ anubhavituk±mat±ya veg±yanto evam±ha.
Sabbe dhamm± n±la½ abhinives±y±ti ettha sabbe dhamm± n±ma pañcakkhandh± dv±das±yatan±ni aµµh±rasa dh±tuyo. Te sabbepi taºh±diµµhivasena abhinives±ya n±la½ na pariyatt± na samatth± na yutt±, kasm±? Gahit±k±rena atiµµhanato. Te hi nicc±ti gahit±pi anicc±va sampajjanti, sukh±ti gahit±pi dukkh±va sampajjanti, att±ti gahit±pi anatt±va sampajjanti, tasm± n±la½ abhinives±ya. Abhij±n±t²ti anicca½ dukkha½ anatt±ti ñ±tapariññ±ya abhij±n±ti. Parij±n±t²ti tatheva t²raºapariññ±ya parij±n±ti. Ya½kiñci vedananti antamaso pañcaviññ±ºasampayuttampi ya½kiñci appamattakampi vedana½ anubhavati. Imin± bhagav± sakkassa dev±namindassa vedan±vasena nibbattetv± ar³papariggaha½ dasseti. Sace pana vedan±kammaµµh±na½ heµµh± na kathita½ bhaveyya, imasmi½ µh±ne kathetabba½ siy±. Heµµh± pana kathita½, tasm± satipaµµh±ne vuttanayeneva veditabba½. Anicc±nupass²ti ettha anicca½ veditabba½, anicc±nupassan± veditabb±, anicc±nupass² veditabbo. Tattha aniccanti pañcakkhandh±, te hi upp±davayaµµhena anicc±. Anicc±nupassan±ti pañcakkhandh±na½ khayato vayato dassanañ±ºa½. Anicc±nupass²ti tena ñ±ºena samann±gato puggalo Tasm± “anicc±nupass² viharat²”ti aniccato anupassanto viharat²ti ayamettha attho.
Vir±g±nupass²ti ettha dve vir±g± khayavir±go ca accantavir±go ca. Tattha saªkh±r±na½ khayavayato anupassan±pi, accantavir±ga½ nibb±na½ vir±gato dassanamaggañ±ºampi vir±g±nupassan±. Tadubhayasam±ªg²puggalo vir±g±nupass² n±ma, ta½ sandh±ya vutta½ “vir±g±nupass²”ti, vir±gato anupassantoti attho. Nirodh±nupassimhipi eseva nayo, nirodhopi hi khayanirodho ca accantanirodho c±ti duvidhoyeva. Paµinissagg±nupass²ti ettha paµinissaggo vuccati vossaggo, so ca paricc±gavossaggo pakkhandanavossaggoti duvidho hoti Tattha paricc±gavossaggoti vipassan±, s± hi tadaªgavasena kilese ca khandhe ca vossajjati. Pakkhandanavossaggoti maggo, so hi nibb±na½ ±rammaºa½ ±rammaºato pakkhandati. Dv²hipi v± k±raºehi vossaggoyeva, samucchedavasena khandh±na½ kiles±nañca vossajjanato, nibb±nañca pakkhandanato. Tasm± kilese ca khandhe ca pariccajat²ti paricc±gavossaggo, nirodhe nibb±nadh±tuy± citta½ pakkhandat²ti pakkhandanavossaggoti ubhayampeta½ magge sameti. Tadubhayasamaªg²puggalo im±ya paµinissagg±nupassan±ya samann±gatatt± paµinissagg±nupass² n±ma hoti. Ta½ sandh±ya vutta½ “paµinissagg±nupass²”ti. Na kiñci loke up±diyat²ti kiñci ekampi saªkh±ragata½ taºh±vasena na up±diyati na gaºh±ti na par±masati. Anup±diya½ na paritassat²ti aggaºhanto taºh±paritassan±ya na paritassati. Paccattaññeva parinibb±yat²ti sayameva kilesaparinibb±nena parinibb±yati. Kh²º± j±t²ti-±din± panassa paccavekkhaº±va dassit±. Iti bhagav± sakkassa dev±namindassa sa½khittena kh²º±savassa pubbabh±gappaµipada½ pucchito sallahuka½ katv± sa½khitteneva khippa½ kathesi.
391. Avid³re nisinno hot²ti anantare k³µ±g±re nisinno hoti. Abhisamecc±ti ñ±ºena abhisam±gantv±, j±nitv±ti attho. Ida½ vutta½ hoti– ki½ nu kho esa j±nitv± anumodi, ud±hu aj±nitv± v±ti. Kasm± panassa evamahos²ti? Thero kira na bhagavato pañhavissajjanasadda½ assosi, sakkassa pana devarañño, “evameta½ bhagav± evameta½ sugat±”ti anumodanasadda½ assosi. Sakko kira devar±j± mahat± saddena anumodi. Atha kasm± na bhagavato sadda½ assos²ti? Yath±parisaviññ±pakatt±. Buddh±nañhi dhamma½ kathent±na½ ek±baddh±ya cakkav±¼apariyant±yapi paris±ya saddo suyyati, pariyanta½ pana muñcitv± aªgulimattampi bahiddh± na niccharati. Kasm±? Evar³p± madhurakath± m± niratthak± agam±s²ti. Tad± bhagav± mig±ram±tup±s±de sattaratanamaye k³µ±g±re sirigabbhamhi nisinno hoti, tassa dakkhiºapasse s±riputtattherassa vasanak³µ±g±ra½, v±mapasse mah±moggall±nassa, antare chiddavivarok±so natthi, tasm± thero na bhagavato sadda½ assosi, sakkasseva assos²ti.
Pañcahi t³riyasateh²ti pañcaªgik±na½ t³riy±na½ pañcahi satehi. Pañcaªgika½ t³riya½ n±ma ±tata½ vitata½ ±tatavitata½ susira½ ghananti imehi pañcahi aªgehi samann±gata½. Tattha ±tata½ n±ma cammapariyonaddhesu bheri-±d²su ekatalat³riya½. Vitata½ n±ma ubhayatala½. ¾tatavitata½ n±ma tantibaddhapaºav±di. Susira½ va½s±di. Ghana½ samm±di. Samappitoti upagato. Samaªg²bh³toti tasseva vevacana½. Paric±ret²ti ta½ sampatti½ anubhavanto tato tato indriy±ni c±reti. Ida½ vutta½ hoti– pariv±retv± vajjam±nehi pañcahi t³riyasatehi samann±gato hutv± dibbasampatti½ anubhavat². Paµipaº±metv±ti apanetv±, nissadd±ni k±r±petv±ti attho. Yatheva hi id±ni saddh± r±j±no garubh±vaniya½ bhikkhu½ disv±– “asuko n±ma ayyo ±gacchati, m±, t±t±, g±yatha, m± v±detha, m± naccath±”ti n±µak±ni paµivinenti, sakkopi thera½ disv± evamak±si. Cirassa½ kho, m±risa moggall±na, ima½ pariy±yamak±s²ti evar³pa½ loke pakatiy± piyasamud±h±ravacana½ hoti, lokiy± hi cirassa½ ±gatampi an±gatapubbampi man±paj±tiya½ ±gata½ disv±,– “kuto bhava½ ±gato, cirassa½ bhava½ ±gato, katha½ te idh±gamanamaggo ñ±to maggam³¼hos²”ti-±d²ni vadanti. Aya½ pana ±gatapubbatt±yeva evam±ha. Thero hi k±lena k±la½ devac±rika½ gacchatiyeva. Tattha pariy±yamak±s²ti v±ramak±si. Yadida½ idh±gaman±y±ti yo aya½ idh±gaman±ya v±ro, ta½, bhante, cirassamak±s²ti vutta½ hoti. Idam±sana½ paññattanti yojanika½ maºipallaªka½ paññap±petv± evam±ha.
392. Bahukicc± bahukaraº²y±ti ettha yesa½ bah³ni kicc±ni, te bahukicc±. Bahukaraº²y±ti tasseva vevacana½. Appeva sakena karaº²yen±ti sakaraº²yameva appa½ manda½, na bahu, dev±na½ karaº²ya½ pana bahu, pathavito paµµh±ya hi kapparukkham±tug±m±d²na½ atth±ya aµµ± sakkassa santike chijjanti, tasm± niyamento ±ha– apica dev±na½yeva t±vati½s±na½ karaº²yen±ti. Dev±nañhi dh²t± ca putt± ca aªke nibbattanti, p±daparic±rik± itthiyo sayane nibbattanti, t±sa½ maº¹anapas±dhanak±rik± devadh²t± sayana½ pariv±retv± nibbattanti, veyy±vaccakar± antovim±ne nibbattanti, etesa½ atth±ya aµµakaraºa½ natthi. Ye pana s²mantare nibbattanti, te “mama santak± tava santak±”ti nicchetu½ asakkont± aµµa½ karonti, sakka½ devar±j±na½ pucchanti, so yassa vim±na½ ±sannatara½, tassa santakoti vadati. Sace dvepi samaµµh±ne honti, yassa vim±na½ olokento µhito, tassa santakoti vadati. Sace ekampi na oloketi, ta½ ubhinna½ kalahupacchedanattha½ attano santaka½ karoti. Ta½ sandh±ya, “dev±na½yeva t±vati½s±na½ karaº²yen±”ti ±ha. Apicassa evar³pa½ k²¼±kiccampi karaº²yameva.
Ya½ no khippameva antaradh±yat²ti ya½ amh±ka½ s²ghameva andhak±re r³pagata½ viya na dissati. Imin±– “aha½, bhante, ta½ pañhavissajjana½ na sallakkhem²”ti d²peti. Thero– “kasm± nu kho aya½ yakkho asallakkhaºabh±va½ d²peti, passena pariharat²”ti ±vajjanto– “dev± n±ma mah±m³¼h± honti. Chadv±rikehi ±rammaºehi nimmath²yam±n± attano bhutt±bhuttabh±vampi p²t±p²tabh±vampi na j±nanti, idha katamettha pamussant²”ti aññ±si. Keci pan±hu– “thero etassa garu bh±vaniyo, tasm± ‘id±neva loke aggapuggalassa santike pañha½ uggahetv± ±gato, id±neva n±µak±na½ antara½ paviµµhoti eva½ ma½ thero tajjeyy±’ti bhayena evam±h±”ti. Eta½ pana kohañña½ n±ma hoti, na ariyas±vakassa evar³pa½ kohañña½ n±ma hoti, tasm± m³¼habh±veneva na sallakkhes²ti veditabba½. Upari kasm± sallakkhes²ti? Thero tassa somanassasa½vega½ janayitv± tama½ n²hari, tasm± sallakkhes²ti.
Id±ni sakko pubbe attano eva½ bh³tak±raºa½ therassa ±rocetu½ bh³tapubbanti-±dim±ha. Tattha samupaby³¼hoti sannipatito r±sibh³to. Asur± par±jini½s³ti asur± par±jaya½ p±puºi½su. Kad± panete par±jit±ti? Sakkassa nibbattak±le. Sakko kira anantare attabh±ve magadharaµµhe macalag±me magho n±ma m±ºavo ahosi, paº¹ito byatto, bodhisattacariy± viyassa cariy± ahosi. So tetti½sa purise gahetv± kaly±ºamak±si. Ekadivasa½ attanova paññ±ya upaparikkhitv± g±mamajjhe mah±janassa sannipatitaµµh±ne kacavara½ ubhayato apabbahitv± ta½ µh±na½ atiramaº²yamak±si, puna tattheva maº¹apa½ k±resi, puna gacchante k±le s±la½ k±resi. G±mato ca nikkhamitv± g±vutampi a¹¹hayojanampi tig±vutampi yojanampi vicaritv± tehi sah±yehi saddhi½ visama½ sama½ ak±si. Te sabbepi ekacchand± tattha tattha setuyuttaµµh±nesu setu½, maº¹apas±l±pokkharaº²m±l±gaccharopan±d²na½ yuttaµµh±nesu maº¹ap±d²ni karont± bahu½ puññamaka½su Magho satta vatapad±ni p³retv± k±yassa bhed± saddhi½ sah±yehi t±vati½sabhavane nibbatti.
Tasmi½ k±le asuragaº± t±vati½sadevaloke paµivasanti. Sabbe te dev±na½ sam±n±yuk± sam±navaºº± ca honti, te sakka½ saparisa½ disv± adhun± nibbatt± navakadevaputt± ±gat±ti mah±p±na½ sajjayi½su. Sakko devaputt±na½ sañña½ ad±si– “amhehi kusala½ karontehi na parehi saddhi½ s±dh±raºa½ kata½, tumhe gaº¹ap±na½ m± pivittha p²tamattameva karoth±”ti. Te tath± aka½su. B±la-asur± gaº¹ap±na½ pivitv± matt± nidda½ okkami½su. Sakko dev±na½ sañña½ datv± te p±desu g±h±petv± sinerup±de khip±pesi, sinerussa heµµhimatale asurabhavana½ n±ma atthi, t±vati½sadevalokappam±ºameva. Tattha asur± vasanti. Tesampi cittap±µali n±ma rukkho atthi. Te tassa pupphanak±le j±nanti– “n±ya½ t±vati½s±, sakkena vañcit± mayan”ti. Te gaºhatha nanti vatv± sineru½ pariharam±n± deve vuµµhe vammikap±dato vammikamakkhik± viya abhiruhi½su. Tattha k±lena dev± jinanti, k±lena asur±. Yad± dev±na½ jayo hoti, asure y±va samuddapiµµh± anubandhanti. Yad± asur±na½ jayo hoti, deve y±va vedikap±d± anubandhanti. Tasmi½ pana saªg±me dev±na½ jayo ahosi, dev± asure y±va samuddapiµµh± anubandhi½su. Sakko asure pal±petv± pañcasu µh±nesu ±rakkha½ µhapesi. Eva½ ±rakkha½ datv± vedikap±de vajirahatth± indapaµim±yo µhapesi. Asur± k±lena k±la½ uµµhahitv± t± paµim±yo disv±, “sakko appamatto tiµµhat²”ti tatova nivattanti. Tato paµinivattitv±ti vijitaµµh±nato nivattitv±. Paric±rik±yoti m±l±gandh±dikammak±rik±yo.
393. Vessavaºo ca mah±r±j±ti so kira sakkassa vallabho, balavaviss±siko, tasm± sakkena saddhi½ agam±si. Purakkhatv±ti purato katv±. Pavisi½s³ti pavisitv± pana upa¹¹hapihit±ni dv±r±ni katv± olokayam±n± aµµha½su. Idampi, m±risa moggall±na, passa vejayantassa p±s±dassa r±maºeyyakanti, m±risa moggall±na, idampi vejayantassa p±s±dassa r±maºeyyaka½ passa, suvaººatthambhe passa, rajatatthambhe maºitthambhe pav±¼atthambhe lohitaªgatthambhe mas±ragallatthambhe muttatthambhe sattaratanatthambhe, tesa½yeva suvaºº±dimaye ghaµake v±¼ar³pak±ni ca pass±ti eva½ thambhapantiyo ±di½ katv± r±maºeyyaka½ dassento evam±ha. Yath± ta½ pubbekatapuññass±ti yath± pubbe katapuññassa upabhogaµµh±nena sobhitabba½, evameva½ sobhat²ti attho. Atib±¼ha½ kho aya½ yakkho pamatto viharat²ti attano p±s±de n±µakapariv±rena sampattiy± vasena ativiya matto.
Iddh±bhisaªkh±ra½ abhisaªkh±s²ti iddhimak±si. ¾pokasiºa½ sam±pajjitv± p±s±dapatiµµhitok±sa½ udaka½ hot³ti iddhi½ adhiµµh±ya p±s±dakaººike p±daªguµµhakena pahari. So p±s±do yath± n±ma udakapiµµhe µhapitapatta½ mukhavaµµiya½ aªguliy± pahaµa½ apar±para½ kampati calati na santiµµhati. Evameva½ sa½kampi sampakampi sampavedhi, thambhapiµµhasaªgh±µakaººikagop±nasi-±d²ni karakar±ti sadda½ muñcant±ni patitu½ viya ±raddh±ni. Tena vutta½– “saªkampesi sampakampesi sampavedhes²”ti. Acchariyabbhutacittaj±t±ti aho acchariya½, aho abbhutanti eva½ sañj±ta-acchariya-abbhut± ceva sañj±tatuµµhino ca ahesu½ uppannabalavasomanass±. Sa½vigganti ubbigga½. Lomahaµµhaj±tanti j±talomaha½sa½, kañcanabhittiya½ µhapitamaºin±gadantehi viya uddhaggehi lomehi ±kiººasar²ranti attho. Lomaha½so ca n±mesa somanassenapi hoti domanassenapi, idha pana somanassena j±to. Thero hi sakkassa somanassavegena sa½vejetu½ ta½ p±µih±riyamak±si. Tasm± somanassavegena sa½viggalomahaµµha½ viditv±ti attho.
394. Idh±ha½, m±ris±ti id±nissa yasm± therena somanassasa½vega½ janayitv± tama½ vinodita½, tasm± sallakkhetv± evam±ha. Eso nu te, m±risa, so bhagav± satth±ti, m±risa, tva½ kuhi½ gatos²ti vutte mayha½ satthu santikanti vadesi, imasmi½ devaloke ekap±dakena viya tiµµhasi, ya½ tva½ eva½ vadesi, eso nu te, m±risa, so bhagav± satth±ti pucchi½su. Sabrahmac±r² me esoti ettha kiñc±pi thero anag±riyo abhin²h±rasampanno aggas±vako, sakko ag±riyo, maggabrahmacariyavasena panete sabrahmac±rino honti, tasm± evam±ha. Aho n³na te so bhagav± satth±ti sabrahmac±r² t±va te eva½mahiddhiko, so pana te bhagav± satth± aho n³na mahiddhikoti satthu iddhip±µih±riyadassane j±t±bhil±p± hutv± evam±ha½su.
395. ѱtaññatarass±ti paññ±taññatarassa, sakko hi paññ±t±na½ aññataro. Sesa½ sabbattha p±kaµameva, desana½ pana bhagav± yath±nusandhin±va niµµh±pes²ti.

Papañcas³daniy± majjhimanik±yaµµhakath±ya

C³¼ataºh±saªkhayasuttavaººan± niµµhit±.