4. C³¼avedallasuttavaººan±

460. Eva½ me sutanti c³¼avedallasutta½. Tattha vis±kho up±sakoti vis±khoti eva½n±mako up±sako. Yena dhammadinn±ti yena dhammadinn± n±ma bhikkhun² tenupasaªkami. Ko pan±ya½ vis±kho? K± dhammadinn±? Kasm± upasaªkam²ti? Vis±kho n±ma dhammadinn±ya gihik±le gharas±miko. So yad± bhagav± samm±sambodhi½ abhisambujjhitv± pavattavaradhammacakko yas±dayo kulaputte vinetv± uruvela½ patv± tattha jaµilasahassa½ vinetv± pur±ºajaµilehi kh²º±savabhikkh³hi saddhi½ r±jagaha½ gantv± buddhadassanattha½ dv±dasanahut±ya paris±ya saddhi½ ±gatassa bimbis±ramah±r±jassa dhamma½ desesi. Tad± raññ± saddhi½ ±gatesu dv±dasanahutesu eka½ nahuta½ up±sakatta½ paµivedesi, ek±dasa nahut±ni sot±pattiphale patiµµhahi½su saddhi½ raññ± bimbis±rena. Aya½ up±sako tesa½ aññataro, tehi saddhi½ paµhamadassaneva sot±pattiphale patiµµh±ya, puna ekadivasa½ dhamma½ sutv± sakad±g±miphala½ patv±, tato aparabh±gepi ekadivasa½ dhamma½ sutv± an±g±miphale patiµµhito. So an±g±m² hutv± geha½ ±gacchanto yath± aññesu divasesu ito cito ca olokento sita½ kurum±no ±gacchati, eva½ an±gantv± santindriyo santam±naso hutv± agam±si.
Dhammadinn± s²hapañjara½ uggh±µetv± v²thi½ olokayam±n± tassa ±gaman±k±ra½ disv±, “ki½ nu kho etan”ti cintetv± tassa paccuggamana½ kurum±n± sop±nas²se µhatv± olambanattha½ hattha½ pas±resi. Up±sako attano hattha½ samiñjesi. S± “p±tar±sabhojanak±le j±niss±m²”ti cintesi. Up±sako pubbe t±ya saddhi½ ekato bhuñjati. Ta½ divasa½ pana ta½ anapaloketv± yog±vacarabhikkhu viya ekakova bhuñji. S±, “s±yanhak±le j±niss±m²”ti cintesi. Up±sako ta½divasa½ sirigabbha½ na p±visi, añña½ gabbha½ paµijagg±petv± kappiyamañcaka½ paññap±petv± nipajji. Up±sik±, “ki½ nu khvassa bahiddh± patthan± atthi, ud±hu kenacideva paribhedakena bhinno, ud±hu mayheva koci doso atth²”ti balavadomanass± hutv±, “eka½ dve divase vasitak±le sakk± ñ±tun”ti tassa upaµµh±na½ gantv± vanditv± aµµh±si.
Up±sako, “ki½ dhammadinne ak±le ±gat±s²”ti pucchi. ¾ma ayyaputta, ±gat±mhi, na tva½ yath± pur±ºo, ki½ nu te bahiddh± patthan± atth²ti? Natthi dhammadinneti. Añño koci paribhedako atth²ti? Ayampi natth²ti. Eva½ sante mayheva koci doso bhavissat²ti. Tuyhampi doso natth²ti. Atha kasm± may± saddhi½ yath± pakatiy± ±l±pasall±pamattampi na karoth±ti? So cintesi– “aya½ lokuttaradhammo n±ma garu bh±riyo na pak±setatabbo, sace kho pan±ha½ na kathess±mi, aya½ hadaya½ ph±letv± ettheva k±la½ kareyy±”ti tass±nuggahatth±ya kathesi– “dhammadinne aha½ satthu dhammadesana½ sutv± lokuttaradhamma½ n±ma adhigato, ta½ adhigatassa evar³p± lokiyakiriy± na vaµµati. Yadi tva½ icchasi, tava catt±l²sa koµiyo mama catt±l²sa koµiyoti as²tikoµidhana½ atthi, ettha issar± hutv± mama m±tiµµh±ne v± bhaginiµµh±ne v± µhatv± vasa. Tay± dinnena bhattapiº¹amattakena aha½ y±pess±mi. Atheva½ na karosi, ime bhoge gahetv± kulageha½ gaccha, ath±pi te bahiddh± patthan± natthi, aha½ ta½ bhaginiµµh±ne v± dhituµµh±ne v± µhapetv± posess±m²”ti.
S± cintesi– “pakatipuriso eva½ vatt± n±ma natthi. Addh± etena lokuttaravaradhammo paµividdho. So pana dhammo ki½ puriseheva paµibujjhitabbo, ud±hu m±tug±mopi paµivijjhitu½ sakkot²”ti vis±kha½ etadavoca– “ki½ nu kho eso dhammo puriseheva labhitabbo, m±tug±menapi sakk± laddhun”ti? Ki½ vadesi dhammadinne, ye paµipannak±, te etassa d±y±d±, yassa yassa upanissayo atthi, so so eta½ paµilabhat²ti. Eva½ sante mayha½ pabbajja½ anuj±n±th±ti. S±dhu bhadde, ahampi ta½ etasmi½yeva magge yojetuk±mo, mana½ pana te aj±nam±no na kathem²ti t±vadeva bimbis±rassa rañño santika½ gantv± vanditv± aµµh±si.
R±j± “ki½, gahapati, ak±le ±gatos²”ti pucchi. Dhammadinn±, “mah±r±ja, pabbajiss±m²”ti vadat²ti. Ki½ panassa laddhu½ vaµµat²ti? Añña½ kiñci natthi, sovaººasivika½ deva, laddhu½ vaµµati nagarañca paµijagg±petunti. R±j± sovaººasivika½ datv± nagara½ paµijagg±pesi. Vis±kho dhammadinna½ gandhodakena nah±petv± sabb±laªk±rehi alaªk±r±petv± sovaººasivik±ya nis²d±petv± ñ±tigaºena pariv±r±petv± gandhapupph±d²hi p³jayam±no nagarav±sana½ karonto viya bhikkhuni-upassaya½ gantv±, “dhammadinna½ pabb±jeth±yye”ti ±ha. Bhikkhuniyo “eka½ v± dve v± dose sahitu½ vaµµati gahapat²”ti ±ha½su. Natthayye koci doso, saddh±ya pabbajat²ti. Athek± byatt± ther² tacapañcakakammaµµh±na½ ±cikkhitv± kese oh±retv± pabb±jesi. Vis±kho, “abhiramayye, sv±kkh±to dhammo”ti vanditv± pakk±mi.
Tass± pabbajitadivasato paµµh±ya l±bhasakk±ro uppajji. Teneva palibuddh± samaºadhamma½ k±tu½ ok±sa½ na labhati. Ath±cariya-upajjh±yatheriyo gahetv± janapada½ gantv± aµµhati½s±ya ±rammaºesu cittarucita½ kammaµµh±na½ kath±petv± samaºadhamma½ k±tu½ ±raddh±, abhin²h±rasampannatt± pana n±ticira½ kilamittha.
Ito paµµh±ya hi satasahassakappamatthake padumuttaro n±ma satth± loke udap±di. Tad± es± ekasmi½ kule d±s² hutv± attano kese vikkiºitv± suj±tattherassa n±ma aggas±vakassa d±na½ datv± patthanamak±si. S± t±ya patthan±bhin²h±rasampattiy± n±ticira½ kilamittha, katip±heneva arahatta½ patv± cintesi– “aha½ yenatthena s±sane pabbajit±, so matthaka½ patto, ki½ me janapadav±sena, mayha½ ñ±tak±pi puññ±ni karissanti, bhikkhunisaªghopi paccayehi na kilamissati, r±jagaha½ gacch±m²”ti bhikkhunisaªgha½ gahetv± r±jagahameva agam±si. Vis±kho, “dhammadinn± kira ±gat±”ti sutv±, “pabbajitv± nacirasseva janapada½ gat±, gantv±pi nacirasseva pacc±gat±, ki½ nu kho bhavissati, gantv± j±niss±m²”ti dutiyagamanena bhikkhuni-upassaya½ agam±si. Tena vutta½– “atha kho vis±kho up±sako yena dhammadinn± bhikkhun² tenupasaªkam²”ti.
Etadavoc±ti eta½ sakk±yoti-±divacana½ avoca. Kasm± avoc±ti? Eva½ kirassa ahosi– “abhiramasi n±bhiramasi, ayye”ti eva½ pucchana½ n±ma na paº¹itakicca½, pañcup±d±nakkhandhe upanetv± pañha½ pucchiss±mi, pañhaby±karaºena tass± abhirati½ v± anabhirati½ v± j±niss±m²ti, tasm± avoca. Ta½ sutv±va dhammadinn± aha½, ±vuso vis±kha, acirapabbajit± sak±ya½ v± parak±ya½ v± kuto j±niss±m²ti v±, aññattheriyo upasaªkamitv± pucch±ti v± avatv± upanikkhitta½ sampaµiccham±n± viya, ekap±sakagaºµhi½ mocent² viya gahanaµµh±ne hatthimagga½ n²haram±n± viya khaggamukhena samugga½ vivaram±n± viya ca paµisambhid±visaye µhatv± pañha½ vissajjam±n±, pañca kho ime, ±vuso vis±kha, up±d±nakkhandh±ti-±dim±ha. Tattha pañc±ti gaºanaparicchedo. Up±d±nakkhandh±ti up±d±n±na½ paccayabh³t± khandh±ti evam±din± nayenettha up±d±nakkhandhakath± vitth±retv± kathetabb±. S± panes± visuddhimagge vitth±rit± ev±ti tattha vitt±ritanayeneva veditabb±. Sakk±yasamuday±d²supi ya½ vattabba½, ta½ heµµh± tattha tattha vuttameva.
Ida½ pana catusaccaby±karaºa½ sutv± vis±kho theriy± abhiratabh±va½ aññ±si. Yo hi buddhas±sane ukkaºµhito hoti anabhirato, so eva½ pucchitapucchitapañha½ saº¹±sena ekeka½ palita½ gaºhanto viya, sinerup±dato v±luka½ uddharanto viya vissajjetu½ na sakkoti. Yasm± pana im±ni catt±ri sacc±ni loke candimas³riy± viya buddhas±sane p±kaµ±ni, parisamajjhe gato hi bhagav±pi mah±ther±pi sacc±neva pak±senti; bhikkhusaªghopi pabbajitadivasato paµµh±ya kulaputte catt±ri n±ma ki½, catt±ri ariyasacc±n²ti pañha½ uggaºh±peti. Ayañca dhammadinn± up±yakosalle µhit± paº¹it± byatt± naya½ gahetv± sutenapi kathetu½ samatth±, tasm± “na sakk± etiss± ett±vat± sacc±na½ paµividdhabh±vo ñ±tu½, saccavinibbhogapañhaby±karaºena sakk± ñ±tun”ti cintetv± heµµh± kathit±ni dve sacc±ni paµinivattetv± gu¼ha½ katv± gaºµhipañha½ pucchiss±m²ti pucchanto taññeva nu kho, ayyeti-±dim±ha.
Tassa vissajjane na kho, ±vuso vis±kha, taññeva up±d±nanti up±d±nassa saªkh±rakkhandhekadesabh±vato na ta½yeva up±d±na½ te pañcup±d±nakkhandh±, n±pi aññatra pañcahi up±d±nakkhandhehi up±d±na½. Yadi hi taññeva siy±, r³p±disabh±vampi up±d±na½ siy±. Yadi aññatra siy±, parasamaye cittavippayutto anusayo viya paººatti viya nibb±na½ viya ca khandhavinimutta½ v± siy±, chaµµho v± khandho paññapetabbo bhaveyya, tasm± eva½ by±k±si. Tass± by±karaºa½ sutv± “adhigatapatiµµh± ayan”ti vis±kho niµµhamagam±si. Na hi sakk± akh²º±savena asambaddhena avitth±yantena pad²pasahassa½ j±lentena viya evar³po gu¼ho paµicchanno tilakkhaº±hato gambh²ro pañho vissajjetu½. Niµµha½ gantv± pana, “aya½ dhammadinn± s±sane laddhapatiµµh± adhigatapaµisambhid± ves±rajjappatt± bhavamatthake µhit± mah±kh²º±sav±, samatth± mayha½ pucchitapañha½ kathetu½, id±ni pana na½ ovattikas±ra½ pañha½ pucchiss±m²”ti cintetv± ta½ pucchanto, katha½ pan±yyeti-±dim±ha.
461. Tassa vissajjane assutav±ti-±di m³lapariy±ye vitth±ritameva. R³pa½ attato samanupassat²ti, “idhekacco r³pa½ attato samanupassati. Ya½ r³pa½ so aha½, yo aha½ ta½ r³panti r³pañca attañca advaya½ samanupassati. Seyyath±pi n±ma telappad²passa jh±yato y± acci so vaººo, yo vaººo s± acc²ti acciñca vaººañca advaya½ samanupassati. Evameva idhekacco r³pa½ attato samanupassati…pe… advaya½ samanupassat²”ti (paµi. ma. 1.131) eva½ r³pa½ att±ti diµµhipassan±ya passati. R³pavanta½ v± att±nanti ar³pa½ att±ti gahetv± ch±y±vanta½ rukkha½ viya ta½ att±na½ r³pavanta½ samanupassati. Attani v± r³panti ar³pameva att±ti gahetv± pupphasmi½ gandha½ viya attani r³pa½ samanupassati. R³pasmi½ v± att±nanti ar³pameva att±ti gahetv± karaº¹±ya maºi½ viya att±na½ r³pasmi½ samanupassati. Vedana½ attatoti-±d²supi eseva nayo.
Tattha, r³pa½ attato samanupassat²ti suddhar³pameva att±ti kathita½. R³pavanta½ v± att±na½, attani v± r³pa½, r³pasmi½ v± att±na½. Vedana½ attato… sañña½… saªkh±re… viññ±ºa½ attato samanupassat²ti imesu sattasu µh±nesu ar³pa½ att±ti kathita½. Vedan±vanta½ v± att±na½, attani v± vedana½, vedan±ya v± att±nanti eva½ cat³su khandhesu tiººa½ tiººa½ vasena dv±dasasu µh±nesu r³p±r³pamissako att± kathito. Tattha r³pa½ attato samanupassati… vedana½… sañña½… saªkh±re… viññ±ºa½ attato samanupassat²ti imesu pañcasu µh±nesu ucchedadiµµhi kathit±, avasesesu sassatadiµµh²ti. Evamettha pannarasa bhavadiµµhiyo, pañca vibhavadiµµhiyo honti. Na r³pa½ attatoti ettha r³pa½ att±ti na samanupassati. Anicca½ dukkha½ anatt±ti pana samanupassati. Na r³pavanta½ att±na½…pe… na viññ±ºasmi½ att±nanti ime pañcakkhandhe kenaci pariy±yena attato na samanupassati, sabb±k±rena pana anicc± dukkh± anatt±ti samanupassati.