8. Kosambiyasuttavaººan±

491. Eva½ me sutanti kosambiyasutta½. Tattha kosambiyanti eva½n±make nagare. Tassa kira nagarassa ±r±mapokkharaº²-±d²su tesu tesu µh±nesu kosambarukkh±va ussann± ahesu½, tasm± kosamb²ti saªkha½ agam±si. Kusambassa n±ma isino assamato avid³re m±pitatt±tipi eke. Ghosit±r±meti ghositaseµµhin± k±rite ±r±me.
Pubbe kira addilaraµµha½ n±ma ahosi. Tato kot³halako n±ma daliddo ch±takabhayena saputtad±ro ked±raparicchinna½ subhikkha½ raµµha½ gacchanto putta½ vahitu½ asakkonto cha¹¹etv± agam±si. M±t± nivattitv± ta½ gahetv± gat±. Te eka½ gop±lakag±maka½ pavisi½su, gop±lak±nañca tad± pahatap±yaso paµiyatto hoti, tato p±yasa½ labhitv± bhuñji½su. Atha so puriso pah³tap±yasa½ bhuñjitv± jir±petu½ asakkonto rattibh±ge k±la½ katv± tattheva sunakhiy± kucchimhi paµisandhi½ gahetv± kukkuro j±to. So gop±lakassa piyo ahosi man±po, gop±lako ca paccekabuddha½ upaµµh±si. Paccekabuddhopi bhattakicc±vas±ne kukkurassa eka½ piº¹a½ deti. So paccekabuddhe sineha½ upp±detv± gop±lakena saddhi½ paººas±lampi gacchati.
So gop±lake asannihite bhattavel±ya sayameva gantv± k±l±rocanattha½ paººas±ladv±re bhussati, antar±maggepi caº¹amige disv± bhussitv± pal±peti. So paccekabuddhe mudukena cittena k±la½ katv± devaloke nibbatti. Tatrassa ghosakadevaputtotveva n±ma½ ahosi. So devalokato cavitv± kosambiya½ ekasmi½ kulaghare nibbatti. Ta½ aputtako seµµhi tassa m±t±pit³na½ dhana½ datv± putta½ katv± aggahesi. Atha so attano putte j±te sattakkhattu½ m±r±petu½ upakkami. So puññavantat±ya sattasupi µh±nesu maraºa½ appatv± avas±ne ek±ya seµµhidh²t±ya veyyattiyena laddhaj²viko aparabh±ge pitu-accayena seµµhiµµh±na½ patv± ghositaseµµhi n±ma j±to. Aññepi kosambiya½ kukkuµaseµµhi p±v±rikaseµµh²ti dve seµµhino santi. Imehi saddhi½ tayo ahesu½.
Tena ca samayena tesa½ sah±yak±na½ seµµh²na½ kul³pak± pañcasat± isayo pabbatap±de vasi½su. Te k±lena k±la½ loºambilasevanatth±ya manussapatha½ ±gacchanti. Athekasmi½ v±re gimhasamaye manussapatha½ ±gacchant± nirudakamah±kant±ra½ atikkamitv± kant±rapariyos±ne mahanta½ nigrodharukkha½ disv± cintesu½– “y±diso aya½ rukkho, addh± ettha mahesakkh±ya devat±ya bhavitabba½, s±dhu vatassa, sace no p±n²ya½ v± bhojan²ya½ v± dadeyy±”ti. Devat± is²na½ ajjh±saya½ viditv± imesa½ saªgaha½ kariss±m²ti attano ±nubh±vena viµapantarato naªgalas²samatta½ udakadh±ra½ pavattesi. Isigaºo rajatakkhandhasadisa½ udakavaµµi½ disv± attano bh±janehi udaka½ gahetv± paribhoga½ katv± cintesi– “devat±ya amh±ka½ paribhoga-udaka½ dinna½, ida½ pana ag±maka½ mah±-arañña½, s±dhu vatassa, sace no ±h±rampi dadeyy±”ti. Devat± is²na½ upasa½kappanavasena dibb±ni y±gukhajjak±d²ni datv± santappesi. Isayo cintayi½su– “devat±ya amh±ka½ paribhoga-udakampi bhojanampi sabba½ dinna½, s±dhu vatassa, sace no att±na½ dasseyy±”ti.
Devat± tesa½ ajjh±saya½ viditv± upa¹¹hak±ya½ dassesi. Te ±ha½su– “devate, mahat² te sampatti, ki½ kamma½ katv± ima½ sampatti½ adhigat±s²”ti? Bhante, n±timahanta½ parittaka½ kamma½ katv±ti. Upa¹¹ha-uposathakamma½ niss±ya hi devat±ya s± sampatti laddh±.
An±thapiº¹ikassa kira gehe aya½ devaputto kammak±ro ahosi. Seµµhissa hi gehe uposathadivasesu antamaso d±sakammak±re up±d±ya sabbo jano uposathiko hoti. Ekadivasa½ aya½ kammak±ro ekakova p±to uµµh±ya kammanta½ gato. Mah±seµµhi niv±pa½ labhanamanusse sallakkhento etassevekassa arañña½ gatabh±va½ ñatv± assa s±yam±satth±ya niv±pa½ ad±si. Bhattak±rik± d±s² ekasseva bhatta½ pacitv± araññato ±gatassa bhatta½ va¹¹hetv± ad±si, kammak±ro ±ha– “aññesu divasesu imasmi½ k±le geha½ ekasadda½ ahosi, ajja ativiya sannisinna½, ki½ nu kho etan”ti Tassa s± ±cikkhi– “ajja imasmi½ gehe sabbe manuss± uposathik±, mah±seµµhi tuyhevekassa niv±pa½ ad±s²”ti. Eva½ amm±ti? ¾ma s±m²ti. Imasmi½ k±le uposatha½ sam±dinnassa uposathakamma½ hoti na hot²ti mah±seµµhi½ puccha amm±ti? T±ya gantv± pucchito mah±seµµhi ±ha– “sakala-uposathakamma½ na hoti, upa¹¹hakamma½ pana hoti, uposathiko hot³”ti Kammak±ro bhatta½ abhuñjitv± mukha½ vikkh±letv± uposathiko hutv± vasanaµµh±na½ gantv± nipajji. Tassa ±h±raparikkh²ºak±yassa ratti½ v±to kuppi. So pacc³sasamaye k±la½ katv± upa¹¹ha-uposathakammanissandena mah±vaµµani-aµaviya½ nigrodharukkhe devaputto hutv± nibbatti. So ta½ pavatti½ is²na½ ±rocesi.
Isayo tumhehi maya½ buddho, dhammo, saªghoti asutapubba½ s±vit±, uppanno nu kho loke buddhoti? ¾ma, bhante, uppannoti. Id±ni kuhi½ vasat²ti? S±vatthi½ niss±ya jetavane, bhanteti. Isayo tiµµhatha t±va tumhe maya½ satth±ra½ passiss±m±ti haµµhatuµµh± nikkhamitv± anupubbena kosambinagara½ samp±puºi½su. Mah±seµµhino, “isayo ±gat±”ti paccuggamana½ katv±, “sve amh±ka½ bhikkha½ gaºhatha, bhante”ti nimantetv± punadivase isigaºassa mah±d±na½ ada½su. Isayo bhuñjitv±va gacch±m±ti ±pucchi½su. Tumhe, bhante, aññasmi½ k±le ekampi m±sa½ dvepi tayopi catt±ropi m±se vasitv± gacchatha. Imasmi½ pana v±re hiyyo ±gantv± ajjeva gacch±m±ti vadatha, kimidanti? ¾ma gahapatayo buddho loke uppanno, na kho pana sakk± j²vitantar±yo viditu½, tena maya½ turit± gacch±m±ti. Tena hi, bhante, mayampi gacch±ma, amhehi saddhi½yeva gacchath±ti. Tumhe ag±riy± n±ma mah±jaµ±, tiµµhatha tumhe, maya½ puretara½ gamiss±m±ti nikkhamitv± ekasmi½ µh±ne dvepi divas±ni avasitv± turitagamaneneva s±vatthi½ patv± jetavanavih±re satthu santikameva agama½su. Satthu madhuradhammakatha½ sutv± sabbeva pabbajitv± arahatta½ p±puºi½su.
Tepi tayo seµµhino pañcahi pañcahi sakaµasatehi sappimadhuph±ºit±d²ni ceva paµµunnaduk³l±d²ni ca ±d±ya kosambito nikkhamitv± anupubbena s±vatthi½ patv± jetavanas±mante khandh±v±ra½ bandhitv± satthu santika½ gantv± vanditv± paµisanth±ra½ katv± ekamanta½ nis²di½su. Satth± tiººampi sah±yak±na½ madhuradhammakatha½ kathesi. Te balavasomanassaj±t± satth±ra½ nimantetv± punadivase mah±d±na½ ada½su. Puna nimantetv± punadivaseti eva½ a¹¹ham±sa½ d±na½ datv±, “amh±ka½ janapada½ ±gaman±ya paµiñña½ deth±”ti p±dam³le nipajji½su. Bhagav±, “suññ±g±re kho gahapatayo tath±gat± abhiramant²”ti ±ha. Ett±vat± paµiññ± dinn± n±ma hot²ti gahapatayo sallakkhetv± dinn± no bhagavat± paµiññ±ti dasabala½ vanditv± nikkhamitv± antar±magge yojane yojane µh±ne vih±ra½ k±retv± anupubbena kosambi½ patv±, “loke buddho uppanno”ti kathayi½su. Tayopi jan± attano attano ±r±me mahanta½ dhanaparicc±ga½ katv± bhagavato vasanatth±ya vih±re k±r±payi½su. Tattha kukkuµaseµµhin± k±rito kukkuµ±r±mo n±ma ahosi. P±v±rikaseµµhin± ambavane k±rito p±v±rikambavano n±ma ahosi. Ghositena k±rito ghosit±r±mo n±ma ahosi. Ta½ sandh±ya vutta½– “ghositaseµµhin± k±rite ±r±me”ti.
Bhaº¹anaj±t±ti-±d²su kalahassa pubbabh±go bhaº¹ana½ n±ma, ta½ j±ta½ etesanti bhaº¹anaj±t±. Hatthapar±m±s±divasena matthaka½ patto kalaho j±to etesanti kalahaj±t±. Viruddhabh³ta½ v±danti viv±da½, ta½ ±pann±ti viv±d±pann±. Mukhasatt²h²ti v±c±satt²hi. Vitudant±ti vijjhant±. Te na ceva aññamañña½ saññ±penti na ca saññatti½ upent²ti te atthañca k±raºañca dassetv± neva aññamañña½ j±n±penti. Sacepi saññ±petu½ ±rabhanti, tath±pi saññatti½ na upenti, j±nitu½ na icchant²ti attho. Nijjhattiy±pi eseva nayo. Ettha ca nijjhatt²ti saññattivevacanameveta½. Kasm± panete bhaº¹anaj±t± ahesunti? Appamattakena k±raºena.
Dve kira bhikkh³ ekasmi½ ±v±se vasanti vinayadharo ca suttantiko ca. Tesu suttantiko bhikkhu ekadivasa½ vaccakuµi½ paviµµho ±camana-udak±vasesa½ bh±jane µhapetv±va nikkhami. Vinayadharo pacch± paviµµho ta½ udaka½ disv± nikkhamitv± ta½ bhikkhu½ pucchi, ±vuso, tay± ida½ udaka½ µhapitanti? ¾ma, ±vusoti. Tvamettha ±pattibh±va½ na j±n±s²ti? ¾ma na j±n±m²ti. Hoti, ±vuso, ettha ±patt²ti. Sace hoti desess±m²ti. Sace pana te, ±vuso, asañcicca asatiy± kata½, natthi te ±patt²ti. So tass± ±pattiy± an±pattidiµµhi ahosi.
Vinayadharo attano nissitak±na½, “aya½ suttantiko ±patti½ ±pajjam±nopi na j±n±t²”ti ±rocesi. Te tassa nissitake disv±– “tumh±ka½ upajjh±yo ±patti½ ±pajjitv±pi ±pattibh±va½ na j±n±t²”ti ±ha½su. Te gantv± attano upajjh±yassa ±rocesu½. So evam±ha– “aya½ vinayadharo pubbe ‘an±patt²’ti vatv± id±ni ‘±patt²’ti vadati, mus±v±d² eso”ti. Te gantv±, “tumh±ka½ upajjh±yo mus±v±d²”ti eva½ aññamañña½ kalaha½ va¹¹hayi½su, ta½ sandh±yeta½ vutta½.
Bhagavanta½ etadavoc±ti eta½, “idha, bhante, kosambiya½ bhikkh³ bhaº¹anaj±t±”ti-±divacana½ avoca. Tañca kho neva piyakamyat±ya na bhed±dhipp±yena, atha kho atthak±mat±ya hitak±mat±ya. S±maggik±rako kiresa bhikkhu, tasm±ssa etadahosi– “yath± ime bhikkh³ viv±da½ ±raddh±, na sakk± may±, n±pi aññena bhikkhun± samagg± k±tu½, appeva n±ma sadevake loke appaµipuggalo bhagav± saya½ v± gantv±, attano v± santika½ pakkos±petv± etesa½ bhikkh³na½ khantimett±paµisa½yutta½ s±raº²yadhammadesana½ kathetv± s±maggi½ kareyy±”ti atthak±mat±ya hitak±mat±ya gantv± avoca.
492. Chayime, bhikkhave, dhamm± s±raº²y±ti heµµh± kalahabhaº¹anavasena desan± ±raddh±. Imasmi½ µh±ne cha s±raº²y± dhamm± ±gat±ti evamida½ kosambiyasutta½ yath±nusandhin±va gata½ hoti. Tattha s±raº²y±ti saritabbayutt± addh±ne atikkantepi na pamussitabb±. Yo te dhamme p³reti, ta½ sabrahmac±r²na½ piya½ karont²ti piyakaraº±. Garu½ karont²ti garukaraº±. Saªgah±y±ti saªgahaºatth±ya. Aviv±d±y±ti aviv±danatth±ya. S±maggiy±ti samaggabh±vatth±ya Ek²bh±v±y±ti ek²bh±vatth±ya ninn±n±karaº±ya. Sa½vattant²ti bhavanti. Metta½ k±yakammanti mettacittena kattabba½ k±yakamma½. Vac²kammamanokammesupi eseva nayo. Im±ni bhikkh³na½ vasena ±gat±ni, gih²supi labbhantiyeva. Bhikkh³nañhi mettacittena ±bhisam±c±rikadhammap³raºa½ metta½ k±yakamma½ n±ma. Gih²na½ cetiyavandanatth±ya bodhivandanatth±ya saªghanimantanatth±ya gamana½ g±ma½ piº¹±ya paviµµhe bhikkh³ disv± paccuggamana½ pattapaµiggahaºa½ ±sanapaññ±pana½ anugamananti evam±dika½ metta½ k±yakamma½ n±ma.
Bhikkh³na½ mettacittena ±c±rapaññattisikkh±pada½, kammaµµh±nakathana½ dhammadesan± tepiµakampi buddhavacana½ metta½ vac²kamma½ n±ma. Gih²nañca, “cetiyavandanatth±ya gacch±ma, bodhivandanatth±ya gacch±ma, dhammassavana½ kariss±ma, pad²pam±l±pupphap³ja½ kariss±ma, t²ºi sucarit±ni sam±d±ya vattiss±ma, sal±kabhatt±d²ni dass±ma, vass±v±sika½ dass±ma, ajja saªghassa catt±ro paccaye dass±ma, saªgha½ nimantetv± kh±dan²y±d²ni sa½vidahatha, ±san±ni paññ±petha, p±n²ya½ upaµµhapetha, saªgha½ paccuggantv± ±netha, paññatt±sane nis²d±petv± chandaj±t± uss±haj±t± veyy±vacca½ karoth±”ti-±dikathanak±le metta½ vac²kamma½ n±ma.