9. Brahmanimantanikasuttavaŗŗan±

501. Eva½ me sutanti brahmanimantanikasutta½. Tattha p±paka½ diµµhigatanti l±mak± sassatadiµµhi. Ida½ niccanti ida½ saha k±yena brahmaµµh±na½ anicca½ “niccan”ti vadati. Dhuv±d²ni tasseva vevacan±ni. Tattha dhuvanti thira½. Sassatanti sad± vijjam±na½. Kevalanti akhaŗ¹a½ sakala½. Acavanadhammanti acavanasabh±va½. Idańhi na j±yat²ti-±d²su imasmi½ µh±ne koci j±yanako v± j²yanako v± m²yanako v± cavanako v± upapajjanako v± natth²ti sandh±ya vadati. Ito ca panańńanti ito saha k±yak± brahmaµµh±n± uttari ańńa½ nissaraŗa½ n±ma natth²ti evamassa th±magat± sassatadiµµhi uppann± hoti. Eva½v±d² pana so upari tisso jh±nabh³miyo catt±ro magg± catt±ri phal±ni nibb±nanti sabba½ paµib±hati. Avijj±gatoti avijj±ya gato samann±gato ańń±ŗ² andh²bh³to. Yatra hi n±m±ti yo n±ma.
502. Atha kho, bhikkhave, m±ro p±pim±ti m±ro katha½ bhagavanta½ addasa? So kira attano bhavane nis²ditv± k±lena k±la½ satth±ra½ ±vajjeti– “ajja samaŗo gotamo katarasmi½ g±me v± nigame v± vasat²”ti. Imasmi½ pana k±le ±vajjanto, “ukkaµµha½ niss±ya subhagavane viharat²”ti ńatv±, “kattha nu kho gato”ti olokento brahmaloka½ gacchanta½ disv±, “samaŗo gotamo brahmaloka½ gacchati, y±va tattha dhammakatha½ kathetv± brahmagaŗa½ mama visay± n±tikkameti, t±va gantv± dhammadesan±ya½ vichanda½ kariss±m²”ti satthu pad±nupadiko gantv± brahmagaŗassa antare adissam±nena k±yena aµµh±si. So, “satth±r± bakabrahm± apas±dito”ti ńatv± brahmuno upatthambho hutv± aµµh±si. Tena vutta½– “atha kho, bhikkhave, m±ro p±pim±”ti.
Brahmap±risajja½ anv±visitv±ti ekassa brahmap±risajjassa sar²ra½ pavisitv±. Mah±brahm±na½ pana brahmapurohit±na½ v± anv±visitu½ na sakkoti. Metam±sadoti m± eta½ apas±dayittha. Abhibh³ti abhibhavitv± µhito jeµµhako. Anabhibh³toti ańńehi anabhibh³to. Ańńadatth³ti eka½savacane nip±to. Dassanavasena daso, sabba½ passat²ti d²peti. Vasavatt²ti sabbajana½ vase vatteti. Issaroti loke issaro. Katt± nimm±t±ti lokassa katt± ca nimm±t± ca, pathav²himavantasinerucakkav±¼amah±samuddacandimas³riy± ca imin± nimmit±ti d²peti.
Seµµho sajit±ti aya½ lokassa uttamo ca sajit± ca. “Tva½ khattiyo n±ma hohi, tva½ br±hmaŗo n±ma, vesso n±ma, suddo n±ma, gahaµµho n±ma, pabbajito n±ma, antamaso oµµho hohi, goŗo hoh²”ti eva½ satt±na½ visajjet± ayanti dasseti. Vas² pit± bh³tabhaby±nanti aya½ ciŗŗavasit±ya vas², aya½ pit± bh³t±nańca bhaby±nańc±ti vadati. Tattha aŗ¹ajajal±buj± satt± anto-aŗ¹akose ceva antovatthimhi ca bhaby± n±ma, bahi nikkhantak±lato paµµh±ya bh³t±. Sa½sedaj± paµhamacittakkhaŗe bhaby±, dutiyato paµµh±ya bh³t±. Opap±tik± paµhama-iriy±pathe bhaby±, dutiyato paµµh±ya bh³t±ti veditabb±. Te sabbepi etassa putt±ti sańń±ya, “pit± bh³tabhaby±nan”ti ±ha.
Pathav²garahak±ti yath± tva½ etarahi, “anicc± dukkh± anatt±”ti pathavi½ garahasi jigucchasi, eva½ tepi pathav²garahak± ahesu½, na kevala½ tva½yev±ti d²peti. ¾pagarahak±ti-±d²supi eseva nayo. H²ne k±ye patiµµhit±ti cat³su ap±yesu nibbatt±. Pathav²pasa½sak±ti yath± tva½ garahasi, eva½ agarahitv±, “nicc± dhuv± sassat± acchejj± abhejj± akkhay±”ti eva½ pathav²pasa½sak± pathaviy± vaŗŗav±dino ahesunti vadati. Pathav±bhinandinoti taŗh±diµµhivasena pathaviy± abhinandino. Sesesupi eseva nayo. Paŗ²te k±ye patiµµhit±ti brahmaloke nibbatt±. Ta½ t±hanti tena k±raŗena ta½ aha½. IŖgh±ti codanatthe nip±to. Up±tivattitthoti atikkamittha. “Up±tivattito”tipi p±µho, ayamevattho. Daŗ¹ena paµippaŗ±meyy±ti catuhatthena muggaradaŗ¹ena pothetv± pal±peyya. Narakapap±teti sataporise mah±sobbhe. Vir±dheyy±ti hatthena gahaŗayutte v± p±dena patiµµh±nayutte v± µh±ne gahaŗapatiµµh±n±ni k±tu½ na sakkuŗeyya. Nanu tva½ bhikkhu passas²ti bhikkhu nanu tva½ ima½ brahmaparisa½ sannipatita½ obh±sam±na½ virocam±na½ jotayam±na½ passas²ti brahmuno ov±de µhit±na½ iddh±nubh±va½ dasseti. Iti kho ma½, bhikkhave, m±ro p±pim± brahmaparisa½ upanes²ti, bhikkhave m±ro p±pim± nanu tva½ bhikkhu passasi brahmaparisa½ yasena ca siriy± ca obh±sam±na½ virocam±na½ jotayam±na½, yadi tvampi mah±brahmuno vacana½ anatikkamitv± yadeva te brahm± vadati, ta½ kareyy±si, tvampi evameva½ yasena ca siriy± ca viroceyy±s²ti eva½ vadanto ma½ brahmaparisa½ upanesi upasa½hari. M± tva½ mańńitthoti m± tva½ mańńi. M±ro tvamasi p±pim±ti p±pima tva½ mah±janassa m±raŗato m±ro n±ma, p±paka½ l±maka½ mah±janassa ayasa½ karaŗato p±pim± n±m±ti j±n±mi.
503. Kasiŗa½ ±yunti sakala½ ±yu½. Te kho eva½ j±neyyunti te eva½ mahantena tapokammena samann±gat±, tva½ pana purimadivase j±to, ki½ j±nissasi, yassa te ajj±pi mukhe kh²ragandho v±yat²ti ghaµµento vadati. Pathavi½ ajjhosissas²ti pathavi½ ajjhos±ya gilitv± pariniµµhapetv± taŗh±m±nadiµµh²hi gaŗhissasi. Opas±yiko me bhavissas²ti mayha½ sam²pasayo bhavissasi, ma½ gacchanta½ anugacchissasi, µhita½ upatiµµhissasi, nisinna½ upanis²dissasi, nipanna½ upanipajjissas²ti attho. Vatthus±yikoti mama vatthusmi½ sayanako. Yath±k±makaraŗ²yo b±hiteyyoti may± attano ruciy± ya½ icch±mi, ta½ kattabbo, b±hitv± ca pana jajjharik±gumbatopi n²cataro lakuŗ¹aµakataro k±tabbo bhavissas²ti attho.
Imin± esa bhagavanta½ upal±peti v± apas±deti v±. Upal±peti n±ma sace kho tva½, bhikkhu, taŗh±d²hi pathavi½ ajjhosissasi, opas±yiko me bhavissasi, mayi gacchante gamissasi, tiµµhante µhassasi, nisinne nis²dissasi, nipanne nipajjissasi, aha½ ta½ sesajana½ paµib±hitv± viss±sika½ abbhantarika½ kariss±m²ti eva½ t±va upal±peti n±ma. Sesapadehi pana apas±deti n±ma. Ayańhettha adhipp±yo– sace tva½ pathavi½ ajjhosissasi, vatthus±yiko me bhavissasi, mama gaman±d²ni ±gametv± gamissasi v± µhassasi v± nis²dissasi v± nipajjissasi v±, mama vatthusmi½ mayha½ ±rakkha½ gaŗhissasi, aha½ pana ta½ yath±k±ma½ kariss±mi b±hitv± ca jajjharik±gumbatopi lakuŗ¹akataranti eva½ apas±deti n±ma. Aya½ pana brahm± m±nanissito, tasm± idha apas±dan±va adhippet±. ¾p±d²supi eseva nayo.
Apica te aha½ brahmeti id±ni bhagav±, “aya½ brahm± m±nanissito ‘aha½ j±n±m²’ti mańńati, attano yasena sammatto sar²ra½ phusitumpi samattha½ kińci na passati, thoka½ niggahetu½ vaµµat²”ti cintetv± ima½ desana½ ±rabhi. Tattha gatińca paj±n±m²ti nipphattińca paj±n±mi. Jutińc±ti ±nubh±vańca paj±n±mi. Eva½ mahesakkhoti eva½ mah±yaso mah±pariv±ro.
Y±vat± candimas³riy± pariharant²ti yattake µh±ne candimas³riy± vicaranti. Dis± bhanti virocan±ti dis±su virocam±n± obh±santi, dis± v± tehi virocam±n± obh±santi. T±va sahassadh± lokoti tattakena pam±ŗena sahassadh± loko, imin± cakkav±¼ena saddhi½ cakkav±¼asahassanti attho. Ettha te vattate vasoti ettha cakkav±¼asahasse tuyha½ vaso vattati. Paroparańca j±n±s²ti ettha cakkav±¼asahasse paropare uccan²ce h²nappaŗ²te satte j±n±si. Atho r±gavir±ginanti na kevala½, “aya½ iddho aya½ pakatimanusso”ti paropara½, “aya½ pana sar±go aya½ v²tar±go”ti eva½ r±gavir±ginampi jana½ j±n±si. Ittha½bh±vańńath±bh±vanti ittha½bh±voti ida½ cakkav±¼a½. Ańńath±bh±voti ito sesa½ ek³nasahassa½. Satt±na½ ±gati½ gatinti ettha cakkav±¼asahasse paµisandhivasena satt±na½ ±gati½, cutivasena gati½ ca j±n±si. Tuyha½ pana atimahantohamasm²ti sańń± hoti, sahassibrahm± n±ma tva½, ańńesa½ pana tay± uttari dvisahass±na½ tisahass±na½ catusahass±na½ pańcasahass±na½ dasasahass±na½ satasahass±nańca brahm±na½ pam±ŗa½ natthi, catuhatth±ya pilotik±ya paµappam±ŗa½ k±tu½ v±yamanto viya mahantosm²ti sańńa½ karos²ti niggaŗh±ti.
504. Idh³papannoti idha paµhamajjh±nabh³miya½ upapanno. Tena ta½ tva½ na j±n±s²ti tena k±raŗena ta½ k±ya½ tva½ na j±n±si. Neva te samasamoti j±nitabbaµµh±na½ patv±pi tay± samasamo na homi. Abhińń±y±ti ańń±ya. Kuto n²ceyyanti tay± n²catarabh±vo pana mayha½ kuto.
Heµµh³papattiko kiresa brahm± anuppanne buddhupp±de isipabbajja½ pabbajitv± kasiŗaparikamma½ katv± sam±pattiyo nibbattetv± aparih²najjh±no k±la½ katv± catutthajjh±nabh³miya½ vehapphalabrahmaloke pańcakappasatika½ ±yu½ gahetv± nibbatti. Tattha y±vat±yuka½ µhatv± heµµ³papattika½ katv± tatiyajjh±na½ paŗ²ta½ bh±vetv± subhakiŗhabrahmaloke catusaµµhikappa½ ±yu½ gahetv± nibbatti. Tattha dutiyajjh±na½ bh±vetv± ±bhassaresu aµµhakappa½ ±yu½ gahetv± nibbatti. Tattha paµhamajjh±na½ bh±vetv± paµhamajjh±nabh³miya½ kapp±yuko hutv± nibbatti, so paµhamak±le attan± katakammańca nibbattaµµh±nańca ańń±si, k±le pana gacchante ubhaya½ pamussitv± sassatadiµµhi½ upp±desi. Tena na½ bhagav±, “tena ta½ tva½ na j±n±si…pe… kuto n²ceyyan”ti ±ha.
Atha brahm± cintesi– “samaŗo gotamo mayha½ ±yuńca nibbattaµµh±nańca pubbekatakammańca j±n±ti, handa na½ pubbe katakamma½ pucch±m²”ti satth±ra½ attano pubbekatakamma½ pucchi. Satth± kathesi.
Pubbe kiresa kulaghare nibbattitv± k±mesu ±d²nava½ disv±, “j±tijar±by±dhimaraŗassa anta½ kariss±m²”ti nikkhamma isipabbajja½ pabbajitv± sam±pattiyo nibbattetv± abhińń±p±dakajjh±nal±bh² hutv± gaŖg±t²re paŗŗas±la½ k±retv± jh±naratiy± v²tin±meti. Tad± ca k±lena k±la½ satthav±h± pańcahi sakaµasatehi marukant±ra½ paµipajjanti. Marukant±re pana div± na sakk± gantu½, ratti½ gamana½ hoti. Atha purimasakaµassa aggayuge yuttabalibadd± gacchant± nivattitv± ±gatamagg±bhimukh±va ahesu½. Itarasakaµ±ni tatheva nivattitv± aruŗe uggate nivattitabh±va½ j±ni½su. Tesańca tad± kant±ra½ atikkamanadivaso ahosi. Sabba½ d±rudaka½ parikkh²ŗa½, tasm±, “natthi d±ni amh±ka½ j²vitan”ti cintetv± goŗe cakkesu bandhitv± manuss± sakaµapacch±y±ya½ pavisitv± nipajji½su T±pasopi k±lasseva paŗŗas±lato nikkhamitv± paŗŗas±ladv±re nisinno gaŖga½ olokayam±no addasa gaŖga½ mahat± udakoghena vuyham±na½ pavattitamaŗikkhandha½ viya ±gacchanti½. Disv± cintesi– “atthi nu kho imasmi½ loke evar³passa madhurodakassa al±bhena kilissam±n± satt±”ti. So eva½ ±vajjanto marukant±re ta½ sattha½ disv±, “ime satt± m± nassant³”ti, “ito mah± udakakkhandho chijjitv± marukant±re satth±bhimukho gacchat³”ti abhińń±cittena adhiµµh±si. Sahacittupp±dena m±tik±ru¼ha½ viya udaka½ tattha agam±si. Manuss± udakasaddena vuµµh±ya udaka½ disv± hatthatuµµh± nh±yitv± pivitv± goŗepi p±yetv± sotthin± icchitaµµh±na½ agama½su. Satth± ta½ brahmuno pubbakamma½ dassento–